Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 1.

Meie põnev reis Perthi linnast Melbourne’i on plaani järgi ca 4000 km, tõenäoliselt isegi rohkem, kui siin teelolevaid vaatamisväärsusi külastame. Start oli juba varahommikul. Kuna soovisime esimese päeva lõunaks jõuda Esperance’i (~700km), siis pidime oma teekonda juba kella 5st alustama. Kauni päiksetõusu saatel jätsime hüvasti meile kalliks saanud Perthiga ja võtsime suuna Melbourne poole, esimese peatusega Esperance’is. Olime tegelikult sinna sõitu juba ammu plaaninud, kuid kuna 700km on päris pikk maa, siis olime jätnud varasemalt minemata.

Meie kallis SAAB sai teeninduses eelnevalt korralikult üle vaadatud. Rihmad, õlid vahetatud, uued rehvid all, kõik muu olulisem ka korda tehtud. Ehk siis peaksime end turvaliselt tundma ja loodame, et jõuame õigeaegselt oma uude kodukohta Melbourn’i. Ootame põnevusega.

Maanteedel on siin omad tavad, eriti nendel maanteedel, kus on ümberringi tühjus, asustus puudub, vahemaad pikad ja liiklus hõre. Kui näed autot vastu tulemas, siis väga tihti näed, et sulle lehvitatakse tervituseks, lihtsalt niisama, et sellel üksikul teekonnal end päris üksikult ei tunneks : ) Ja sellekohta oli koguni mark, mis ütles “Wave to say hello!”, ühe kohas oli ka “Wave Zone” ja “Wave Safely” jne.

Sõit möödus meil kenasti. Palju tühja maad ja pikki-pikki sirgeid. ~ 700km ja 9 tundi sõitu ja kohal me olimegi. Leidsime endale kohe armsa mereäärse caravan pargi, kus saime oma öö veeta, et järgmisel päeval uuesti startida. Päris mõnus oli sellises retro-haagissuvilast ehitatud öömajas olla, mõnus vaikne ja värske õhk.

Jõudsime Esperance’i lõunasel ajal, seega saime terve päeva seal ringi kruiisida. Linn ise suhteliselt väike, selline suvituskoht, restoranide, poodide ja mereäärsete suvemajadega. Ookeani äärest kulges 30km pikkune maaliliste vaadetega tee – Ocean Drive. Tee peale jäid erinevad rannasopid, mis olid kõik omapärased ja kaunid. Twilight Beach näiteks üks külastatavamaid, aga ka Salmon Beach, Nine Mile, Ten Mile Beach (igasuguse miiliga randu oli seal) ei jäänud kuidagi üksteisele alla. Arusaadav, miks Esperance’ist kõik räägivad. Lääne-Austraalia rannaparadiis.

Nii palju siis esimesest päevast. Jätsime teised Esperance’i vaatamisväärsused teise päeva, millest ka hiljem juttu tuleb. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Esperence ei ole kindlasti üks väike linnake ühe ilusa rannaga. Millegipärast mulle isiklikult jäi just selline mulje, et okei ühe valge liivaga ranna pärast edasi-tagasi 2000km sõita on vist pisut palju. Tuli aga välja, et hopis imekaunis piirkond, mitte ühe, vaid rohkete randadega, kõrgete graniidist mägede ja järsu rannikuäärega, ilusa rahvuspargiga. Tegevust on seal nädalaks, või vähemalt üheks pikaks nädalavahetuseks.

Esperance on kindlasti koht, kuhu peab tulema just suvel, kui väljas korralikult päike küpsetab, saab seda imekaunite randadega piirkonda täiel rinnal nautida. Väike kahetsusnoot muidugi, et me suvel sinna ei läinud, aga vähemalt nüüd tehtud nähtud. Kuigi praegu on Austraalias sügis, siis ilmaga meil siiski vedas. Ujuma ei kutsunud, aga 25-26 C sooja oli ikka.