Imeline ja romantiline ja lumivalge Santorini saar: võrratu!

Santorini!

Kui Santorini saart kirjeldada, siis on üsna raske ülivõrretega tagasi hoida. Kes pole veel Santorini saarel käinud ja arvab, et kuskil on üks hästi romantiline ja ilus saar, kus sai kord käidud ja tahaks korduvalt ja korduvalt tagasi minna, sest seal on lihtsalt nii ilus ja fantastiline, siis tõenäoliselt pole ta veel Santorini saarel käinud. Tegelikult on see ju üks nendest sadadest mikrosaartest, mis Kreeka ümber laiali pillatud, aga millegipärast on seal oma võlu. Täpselt ei oskagi neid omadusi pingeritta panna, kas see on marmoriga ülepaistatud linnad, ülimalt puhtad, tõesti väga väga puhtad tänavad, linavalged lumivalged ühtlaselt valged majad, hingematvad päikesetõusud ja loojangud, mõnusalt aeglane elutempo, naeratavad ja ülirahulikud inimesed, mitmekülgsus ja mõnus kompaktsus, iseenesest romantiline õhkkond. See kõik loob sellise mõnusa meeleolu, mida polegi varem kusagil mujal maailmas kohanud.

Kahtlemata tekivad enne saabumist Santorini puhul teatavad ootused. Vaadates neid pilte Google otsingust jne. Meile igaljuhul ületas Santorini kõiksugu ootused ja saar näitas end hoopis lahedamast küljest, kui oleksime arvanud. Ja seda just eelpool mainitud põhjustel. Mulle eriti meeldis saare kompaktsus. Põhimõtteliselt ühest saare otsast teisi sõidab rahulikult autoga 45 minutit. Keskmine kiirus ongi seal ca 50 km/h. Teed on lihtsalt liiga kitsad ja kurvilised. Kiirteed kui sellist ei eksisteeri. Kohati lihsalt pikem ja laiem sirge. Nii on võimalik käia ka kohtades, mis ei ole turistidest ülerahvastatud.

Teame, et Santorini saart külastavad turistid tihtipeale ühe või paar päeva, kui lähevad Kreetale puhkama näiteks. Täiesti mõistlik, sest Kreetalt sõidab paat Santorinile üsna kiiresti ning päeva või paariga saab üldise ülevaate kergesti, sest saar on niivõrd väike. Põhmõtteliselt nagu Hiiumaa. Meie veetsime siin täpselt nädala ning see andis võimaluse saar korralikult läbi sõeluda, käia nendes populaarsemates kohtades kui ka “peidetud pärlites” ning ühtlasi võtta seda kõike ülirahulikult, nii nagu kohalikud.

Kuna Santorinil otseselt ei ole mitmeid vaatamisväärsusi ja ajaloolisi objekte (välja arvatud üks vinge eelajalooline varemetes marmorlinnak kõrge mäe otsas ja veel üks ajalooline varemetes linnak Akrotiris), siis aega jääbki rohkem mõnusaks viibimiseks. Saab tunnetada, kuidas aeg hakkab kordades aeglasemalt kulgema.

Mis on need kohad, kuhu minna?

Kui rääkida Santorinist, siis loomulikult esimesena kargab pähe üks imeilus linn Oia. Tõesti, väga väga väga ilus linn, kus on terve tänav kaetud marmorplaatidega, mõnus linn. Mulle aga isiklikult meeldis näiteks Imerovigli oma huvitavate tänavate poolest. Kui on aega ringi seigelda, nagu meil oli, siis põhimõtteliselt ükski linn ei jäänud külastamata. Ühed meeldejäävad olid veel tore mäepealene linn Pyrgos, mereäärne Perissa, rannakuurort Kamari, ka Megalochori oma pankrannikupealse laheda veiniistanduse poolest, muidugi pealinn Fira, ja loomulikult meie ööbimiskoht Akrotiri, mille tipus asetses ülilahe majakas ja kus käisime päris mitu õhtut päikeseloojangut vaatamas.

Olime oma ööbimiskohaga eriti rahul just sellepärast, et ta oli massidest eemal, mõnusalt mäe jalamil, kus sai nii hommikul, päeval kui ka õhtul vaadata tervele saarele ja mõelda, kus käidud ja mis veel nägemata, kus on pilved ja kus on päike. Vaade saare küljel olevale vulkaanile oli muidugi samuti tore. Korra mõtlesime küll, et võiks ju seal ära käia, kuid perenaiselt kuulsime, et ega seal midagi erilist ei ole, lihtsalt kivi ja ülimalt palav. Seega loobusime. Samas laheda purjekaga seal lähedal laguunil peatud oleks olnud kindlasti meeldejääv kogemus.

Mõnusad pärlid

Kui rääkida nendest kohtadest, kuhu Santorinil eriti ei satu, siis üks nendest kohtadest on Akrotiri vana muistne linnak. Ei pea üldse neid varemeid vaatama minema, mis seal ikka, kivi kivi peal, paar ehitise moodi moodustist. Aga ranniku ääres on üks lahe koht nagu Red Beach, päris muljetavaldav rand kõrge punase kalju jalamil. Samuti on seal rannikuääres lahedaid restorane, kus saab värskelt küpsetatud mereanniroogasid. Lubasime ka endale ühe mõnusa homaariroa. Restorani nimi oli The Dolphins, päris mõnus koht.

Kui Oia piirkonnast rääkida, siis peale linna oli hea elamus, kui sõitsime alla sadamasse, kus oli päris mitu restorani, kus sai samuti värket mereandi. Ammoudi Fish Tavern ja Dimitris Ammoudi Taverna näiteks. Parim koht kus lõunat või õhtusööki nautida, otse mere ääres.

Kui ekstreemsustest rääkida, siis üks lahe retk oli ka Ancient Thera külastus. Tegemist on siis iidse pealinnaga, mis asub 360m kõrgusel merepinnast ja asustati juba 9 sajandil. Sõitsime sinna oma väikse autoga, ja järsak oli päris korralik. Mööda serpentiini sõit oli poolteed üsna mõnus, kuni tipu poole millegipärast piirded tee äärest kadusid ja teeolud läksid samuti oluliselt kehvemaks. Natuke kõhe oli. Aga vaade, mis sealt avanes, oli võrratu. Tegemist siis Messavouno mäega, mis on Santorini kõrgeim tipp. Ega linna seal alles polnud, vaid marmorist varemed ja kiviklibu, aga omamoodi elamus sellegipoolest.

Veiniistandused

Santorinil tehakse ka veini. Istandusi on päris mitmeid, kus on võimalik veini maitsta, aga ühed lahedamad kohad on Venetsanos ja teine hea koht oli Santo Wines. Ütleme nii, et mõlemal kohal avanesid terrassilt võrratud vaated, kuna asusid täpselt kaljuserval, aga oluliselt paremalt maitsesid Venetsanos istanduse veinid. Seal käisime ka kahel korral. Meie lemmikkoht Venetsanos asus siis Megalochori linnas, ja Santo oli vaid paar kilomeetrit pealinna poole. Aga peaks ka ära mainima kindlasti, et Santorini ei ole arvestatav veinitootja. Valged veinid on kerged ja mõnusad, isegi üllatavalt head, punased aga tegelikult ei kõlba üldse juua.

Põhimõte aga veiniistandustes igalpool sama, kindla raha eest saad maitsta nende veine ja kõrvale saad võtta midagi näksida. Kõik see toimub aga mõnusalt avatud terrassil, millelt avaneb ilus vaade merele. Ehk siis hea ajaveetmise võimalus.

—

Video võttis kokku terve meie reisi, aga siin lisaks veel mõned fotod. Siinkohal peaks kindlasti ka ära mainima, et Santorini on üks selline koht, kus igal sammul tahaks pildistada, lihtsalt iga nurga tagant avaneb selline vaade, mida tahaks jäädvustada. Lihtsalt ülimalt fotogeeniline saar. On võimatu halba pilti teha. Nii päikeselise päevaga kui ka pilvisega, lihtsalt sihi ja vajuta nuppu, ilus pilt on garanteeritud.