Suvine Horvaatia puhkus Dubrovnikus

Oli üks täiesti  sünge ja külm südasuvine päev Tallinnas. Praktiliselt terve suvi oli üsna untsus läinud sellel aastal, vähemasti nii tundus, ja täpselt siis, kui sai töölt puhkus võetud, ründasid maailma tuuled, kõle vihm ja sügistemperatuur Eestimaad. Otsus sai tehtud sellel samal meeldejääval päeval, et kõige mõistlikum on siit ilusalt Eestimaalt südasuvel seekord “kannad teha” ning põrutada Vahemere äärde.

Kuna reisiplaane otseselt polnud ning puhkuse eelarve piiratud, siis sai hoolikalt valitud selline mõistliku väljaminekuga sihtkoht. Ning selleks osutus Horvaatia, Dubrovnik. Ei teadnud sellest piirkonnast midagi, aga pidi olema ilus, lahe, nagu Kreeka põhimõtteliselt. Ja nii saigi sinna mindud.

Puhkust sai Dubrovnikus võetud eelkõige väga rahulikult, eelkõige läks rõhk päevitamisele, nautlemisele, lugemisele, jalutamisele, puhkamisele. Ei olnud see aktiivne reis, vaid nädal aega lebasklemist mõnusa päikese all.

Aga meeldejääv seiklus oli terve päevane paadiretk kahele lähedal asuvale saarele, millest ühel saarel tegi pererahvas ka mitmekultuurilisele paadiseltskonnale mõnusa õhtusöögi, mille kõrvale pakuti tummist kodukootud punast veini. Seltskond oli nii värvikirev, eriti ühed hispaanlastest sõbrad, et igav ei hakanud hetkekski. Millegipärast juhtus nii, et paadis olid hispaanlased, prantslased, itaallased, kuskilt Euroopa piirkonnast veel keegi, inglise keelt neist keegi rääkida ei osanud, aga naljast saadi aru.