Hong Kong – troopiline aasiapärane New York

Hong Kong – vol.2

Olen Hong Kongi kohta kuulnud ja lugenud vastakaid arvamusi. Minule see linn igal juhul meeldis esimesest päevast alates. Meenutab rohkete pilvelõhkujate ja linnakära tõttu New Yorki, lihtsalt oluliselt vähem tuttav (filmidest). Seal on mõnus troopiline õhkkond, ümbritsevad kõrged mäed moodustavad mõnusa kontrasti ja loomulikult  inimesed, kes tunduvad olevat pidevas liikumises. Ja inimesi on seal tõesti palju, väga palju, aga see on ka tuttav pilt, kui mõni aasta tagasi Hiina ringreisil sai käidud. Metrood on nagu omaette linn, nagu sipelgapesa, suur ja mitmekorruseline.

Siin on kõik nii lihtsaks tehtud. Ja kohalikud siin reaalselt räägivad inglise keelt, ja tihtipeale ka sinust oluliselt paremini. Mandri Hiinas inglise keele rääkijat praktiliselt ei leia. Seal pidin piltlikult öeldes Aliast mängima, kui kellegagi suhtlemiseks läks. Tänavanimed, menüüd, viited, selgitused, heliteavitused – need on Hong Kongis kõik inglise keeles (lisaks mandarinile). Ühesõnaga, turistisõbralik linn. Ja üleüldse sõbralik ning turvaline. Päris mitmel korral märkasin, et uusi iPhone hoitakse lihtsalt tagataskus pooleldi väljas. Asjadesse suhtutakse chillilt, ainult turistid käivad siin rinnuni tõmmatud kõhukottidega ja hoiavad kramplikult käekotti kõhu juures. Eks halb kogemus kodumaal või mujal riigis teeb ettevaatlikuks.

Hongkonglased üldiselt ei samastagi end mandrihiinlastega. Mandrihiinlased on pigem nagu põllutöölised, riisikasvatajad, kivisöekaevurid, hongkonglased aga arenenud lääne riik. Ja tehnoloogiast peavad nad lugu. Olen National Geographicust näinud saateid, kuidas insenerid piire ületavad, vingeid sildu ehitavad (praegu näiteks ehitamisel ülivinge sillaühendus Macauga, noh selline 40km pikkune), või kuidas ehitati lennuki kujuline lennujaam ja taifuunikindlad pilvelõhkujad. Nüüd sai siis oma silmaga neid näha. Pealtnäha tundub kõik lihtne ja loogiline. Neid kahte ehk saavutabki vaid raske tööga.

Kui võrrelda jälle New Yorkiga, siis siin pilvelõhkujad sädelevad ja virvendavad pimedas, meeletud tulešoud igal õhtul kindlal kellajal jne. Peab ikka tähelepanu tõmbama oma saavutustele. Mida veel täheldasin, kõigil on iPhone telefonid, muud brändi justkui ei tunnustata. Peab olema tehnoloogia tipp. Kui tuleb uus versioon, siis vahetatakse kohe uue vastu, sest eelmine on juba vana, mis on halb. Tegelikult muljeid on palju, võiks kirjutada paarkümmend lehekülge, aga see pole selle blogi eesmärk.

Esimesest päevast mu kaaslane juba rääkis, ma siis põgusalt räägin, mis tehtud teistel päevadel.

Põnev elamus oli 5km pikkune kondlisõit kõrgele mäkke suure Buda (Big Buddha) kuju juurde, mis asub Lantau saarel. Kondlid sõitsid üle mitme väiksema mäe ja päris kõrgelt. Kes kõrgust kardavad või soovivad tõsisemalt vaimset puhastust ette võtta, siis Budani viib ka matkarada, mis silmaga hinnates tundub ikka päris võimas ettevõtmine – mäest üles, mäest alla, ja nii korduvalt. Aga vaimu puhastamine ei peagi lihtne olema ja nagu ikka, tähtis pole mitte päralejõudmine, vaid teekond. Me panustasime seekord päralejõudmisele.

Hong Kongis on tegelikult nii mõndagi teha, aga kui melu ja müra üle viskab, siis tasub praamiga mõnele lähedal asuvale vaiksele saarele sõita. Üks mõnus vaikne saareke on näiteks Lamma Island, kuhu saab 30 minutiga ja see sõidab iga 45 minuti tagant. Saarel on paar ilusat liivaranda, kus saab päevitada, ujuda, hiljem viisakalt dušši all end puhtaks pesta ja riietusruumis riided vahetada. Tõeline mereanni paradiis, kõikides restoranides pakutakse igasugust merest saadavat elukat. Mõtlesin, et matkaks ka seal ühe templi juurde, aga matkarada läks päris džungliks kätte ära ning hetkel, kui kuulsin kummalist hoiatavalt häält puu otsas, mis iga järgneva sammuga valjemaks läks, pöörasin otsa ringi.

Oli tore, ilmad ilusad, kuigi lubati vihma iga päev. Tuli välja, et ühel päeval tibutas natuke, muidu aga mõnus soe (30C). Sellel aastaajal väga niiske muidugi, nii kui hotelliuksest välja astud on särk märg. Ja nuudlitest, dumplingutest sai viimasel päeval villand : ) Mõtlesin, et kas tahaks veel tagasi minna? Ütleme nii, et põhilised atraktsioonid said 6 päevaga rahulikult tehtud, samas Macausse tahaks küll kiigata huvi pärast, et siis hiljem Las Vegasega võrrelda. Tahaks ka hilisõhtul selle toreda ajaloolise laevaga lahepeal romantilist sõitu teha. Huvitav oleks ka lähemalt tutvuda, kuidas hongkonglased ööelu elavad. Ja eriti ahvatlevad tunduvad väljasõidud linnamürast eemale, näiteks Dragon’s Back.