Teisel Pool Maakera Archives - Page 4 of 8

KUUBA: Värviline kirev linn Trinidad

jaanuar 16, 2017/0 Kommentaari/teema: Kuuba, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Miks mulle Trinidad meeldis oli selle linna kompaktsus ja ehedus. Väga hästi tuli välja hispaania koloniaalajastu arhitektuur. Ei pidanud üldse pikalt jalutama, et see mitmekülgne ja värvikirev linnake läbi käia. Muidugi reaalsuses oli Trinidad hoopis teistsugune, kui esialgu Google piltidest mulje oli tekkinud. Muude asjade hulgas käisime ka selle nö “kultuurikilomeetri” Lonely Planet raamatu järgi läbi ning siis alles tuli välja see ehedus.

Põnev on vaadata, kuidas kuubakat kuidagi värviga kokku ei hoia ning pigem meelega toovad tugevad kontrastid välja. Järjest seisavad erksates toonides majad, kõrvaltänavates voolab solgivesi mööda munakiviteid, vahepeal sõidab hobune töövankriga mööda, määrdunud riietes suurte silmadega lapsed jooksevad ringi ja mängivad imelike mänguasjadega. Jällegi, nii palju kontraste, et nendel tänavatel võikski fotoaparaat süles istuda ning momente püüda.

Kuna siin tulid need Kuuba kontrastid ja ehedus eriti hästi välja, siis meie seltskond jaguneski suuresti kaheks. Ühtedele meeldis, teistele jällegi mitte. Võib-olla tõesti see räpasus ja intensiivsed tänavalõhnad kohati häirisid, aga samas oli meeldivaid elamusi kindlasti rohkem. Kui päeval sagiti ringi, vaadata linna, käidi väliturgudel, jäätist söömas, või mere ääres rannas, siis õhtul täitusid tänavad kuuba elava muusikaga, lokaalide uksed avanesid, terrassid täitusid inimestega. Ja palju pole vaja kuubakal hoogu võtta. Kui pillimehed paari esimese noodiga alustavad, siis on juba esimesed paarikesed tantsulaval. Ja tantsuks ei pea ka lava olema. Tõused püsti, tantsid.

Oma ringreisil peatusime Trinidadis 3 päeva ning peale linna käisime veel ka Playa Ancon rannas, mis oli vägagi viisakas Kariibimere rand, linnale üpriski lähedal. Üsna huvitav elamsu oli koopasse rajatud ööklubi. Ja üks põnevamaid elamusi oli muidugi ühe imekauni kose külastus. See seiklus vältas pikalt, kuna eelkõige pidi sõitma hulk maad mööda järske tõuse mägedesse ning seejärel jalgsi kolmveerand tundi matkama alla sügavasse orgu. Aga lõpuks see vaatepilt ligi 30 meetrisest kosest, mille all oli veel imekaunis ja ülipuhta veega looduslik bassein… sellest tuleb juttu järgmises postituses. Väga mitmed kosed asuvad sellises Trinidadi lähedal olevas rahvuspargis, mille nimeks Parque Natural Topes de Collantes. Meie külastasime Trinidadi linnale üsna lähedal olevat Vegas Granade koske.

Kui külastada Kuubat 2 või 3 nädalat nagu tavaliselt selline keskmine eestlane kaugema puhkuse ette võtab, siis tavaliselt Trinidad on see sihtpunkt, mis jääb alati valikusse. Meil õnnestus sattuda sinna veel sellisel ajal, kus oli tänavatel eriti palju inimesi, meeletu melu, hilisööni mängiti tänavatel kõvasti muusikat, nii et kohati segas ka meie noorte hingede öörahu.

Peale mõnes mõttes elamusterohket ja ekstreemset Trinidadi suundusime paradiisisaarele põhjas asuvale Cayo Santa Mariale. Ja, mis pilt ja ilu seal avanes, oli lihtsalt võrratu. Selle kohta on võimalik videot vaadata ka sellelt postituselt.

Siin üks tilluke osa piltidest samuti:

KUUBA: Viñales istandused, koopad ja maaliline loodus

jaanuar 13, 2017/2 Kommentaari/teema: Kuuba, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Viñales. Miks siia tullakse? Ma arvan, et eelkõige on see piirkond ihaldusväärne sihtkoht teadmise tõttu, et siit piirkonnast pärinevad Kuuba parimad sigarid. Ehk Pinar del Rio on see kant, kus kasvab kõige parem tubakaleht. Siin on päike ja pinnas nii head sõbrad, mida on tunda igast mahvist, mida Kuuba sigar sulle pakkuda võib.

Kuuba ringreis oli meil pikem. Kõik algas Havanast, millest ka kokkuvõtlik video ning lugu sai tehtud: https://www.teiselpoolmaakera.ee/kuuba-seiklused-pealinnas-havana/. Siin allpool on kokkuvõteViñalese seiklustest. Mõnusat vaatamist!

Peale tubakaistanduses värskelt keeratud ja süüdatud sigari elamuse on siin veel palju muudki teha. Mägine loodus, maaliline silmapiir, mõnusalt aeglane elu ja sõbralikud inimesed. Siin võib veeta nädalaid tundmata igavust. Rabeda pinnase tõttu on pikkade aastasadadega loodus voolinud mägede alla sadu koopasüsteeme. Nendest mitmed on ka turistidele kohandatud. Käisime nendest populaarsemates ära, mida ka Lonely Planet raamatus mainiti: Cueva de San Miguel ja Cueva del Indio.

Kõige sügavama mulje jättis siiski retk koopasse, mida tutvustas meile üks kohalik. Alguses tundus kuidagi kahtlane ja kallivõitu (Kuuba mõistes kallivõitu) ettevõtmine. Aga otsustasime siiski selle väljakutse vastu võtta ning rännata koopasse, kuhu naljalt ükski turist ei satu. Koopal vist polnudki nime. Kohalikud seostavad seda koopasuu kuju järgi number 8-ga. Aga ametlikku nimetust väidetavalt polnud. Kui koopasuu juurde pika matka järgselt jõudsime, olime suhteliselt kohkunud. Koobas ei olnudki nii ligipääsetav kui me arvasime. Ehk siis korralikult turnimist ja iga eksimus võis kaasa tuua halbu tagajärgi. Aga välja tulime sealt igaljuhul parimas vormis.

Üllatus oli kõige lõpus. Ja see tekitas korralikke judinaid. Kottpimedus, kus jalgade ette nägi vaid pealambiga, paar nahkhiirt mööda lendamas, rõskus ja tundmatus. Ning siis, kottpime koopabassein. Tegelikult rohkem nagu veekanal, mis lookles pimeduses 5 kilomeetrit kuni mereni. Ja kohaliku nö “giidi” juhendamisel võtsimegi ka ca sajameetrise ujumisretke ette mööda kitsaid koopakanaleid, pealamp peas, ümberringi kottpimedus. Kustutaisme ühel vahepeatusel, kus sai kivil jalga puhata, oma lambid, et tunda seda, kuidas silmad ei harju mitte. Absoluutne pimedus, ümbritsemas tohutu mass mäge. Klaustrofoobikutele kategooriliselt mittesoovitatav.

See adrenaliinisüst, millega me koopast lõpuks välja tulime, see oli meeletu. Energiat ja head tuju terveks päevaks. Ning lugu, mida lähedastele rääkida, terveks eluajaks. Hoopis muu elamus, millega tavaliselt seiklejad ja reisihuvilised Vinalesest koju tagasi tulevad.

Peale selle oli Vinalesel pakkuda aga palju muudki. Meeldis see agraarne õhkkond. Hobustel liiklevad kauboivälimusega kohalikud. Kell 5 hommikul kirevad kuked. Mõnus vesternistiilis peatänav, kus mõlemal pool teed maksimaalselt kahekorruselised lihtsad ärimajad, millest enamuse hõivasid restoranid ja kohvikud. Meeldejäävad hilisõhtud majaesisel terrassil koos klaasi 12-aastase rummi, kuuba parima sigari ja armsaima seltskonnaga. Lisaks sirisevad loodushääled, meeletult tähine taevas ja laternana valgust andev kuu.

Peale Havanat sattuda Vinalessesse on üks mõnusamaid kontraste. Ja Kuuba ongi kontrastide riik. Ja seda ei väsi ma kordamast mitte nii pea: Kuuba on täis kontraste! Selleks, et nendest kontrastidest aru saada, selleks peab kohale minema. Well… sama lugu, nagu iga muugi kohaga : )

Sünnipäeva pidasime samuti siin, traditsioonilise tagasihoidliku kuubapärase hommikusöögiga. Balloooonz!!!!

KUUBA: Seiklused pealinnas Havana

jaanuar 8, 2017/0 Kommentaari/teema: Kuuba, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Kuuba on vähemasti minu mõtetes olnud pikemat aega üks ihaldusväärne sihtkoht. Kindlasti kõik teavad Kuuba kohta ühte ja teist, selle riigi poliitilisest olukorrast, et seal tehakse maailma parimaid sigareid, linnad kihavad muusikast, rumm voolab ojadena. Kuubal on aeg seisma jäänud. Ja seda tänaseni. Ma natuke isegi kartsin, et USA ja Kuuba suhete leebumise tõttu on viimastel aastatel seda ehedust vähemaks jäänud ning turistid linna ära rikkunud. Aga ei, siiani on ehedus jäänud. Kes mäletab olukorda Eestis enne 90ndaid, siis nostalgia mõttes on Kuuba hea koht, kuhu minna.

Ja nii me pool aastat tagasi sõpradega arutasimegi, et mis võiks olla selline põnev sihtkoht. Ja kuidagi läks jutt Kuuba peale, kuni lõpuks arenes väga konkreetne plaan ja parim reisiseltskond, kellega ma siiani kunagi reisil olen olnud. Reisikogemus oli lihtsalt võrratu, kõik oli lihtsalt uskumatult lahe. Meie esimeseks sihtkohaks oli Havana, Kuuba pealinn. Kahtlemata väga põnev koht. Havana seiklused võtabki kokku järgnev video. Head vaatamist!

2-nädalane ringreis Kuubal

Kuuba 2 nädalat planeerisime sisustada väikese ringsõiduga. See on selline üsna tüüpiline valik sihtkohtadest, kui sul on 2 nädalat aega. Ehk alustatakse ikka pealinnast, seejärel suuremad loodusesõbrad ja sigari austajad suunduvad Vinalesesse. Trinidad on samuti kohustuslik. Ja siis on valik, kas minna ülikaunisse Cayo Santa Mariasse või kõige populaarsemasse ja ameerika turistidest pungil Varadero kuurorti. Meie igaljuhul otsustasime Cayo Santa Maria kasuks. Kõikidest teistest sihtkohtadest tuleb juttu lähemalt järgmistes postitustes.

Pikalt ma siin proovin mitte kirjutada. Pigem tahaksin oma postitustega emotsiooni üle anda, mitte raamatut ümber kirjutada. Siit kaardilt näeb siis meie üleüldist plaani.

Aeg seisab Kuubas endiselt

Ma oletasin, et vanu ameerika autosid ja nõukaaja romusid on linnapildis oluliselt vähem. Tegelikkus on aga see, et need autod on siiani peamised liiklusvahendid. Üliharva sõidab mõni uuemat sorti jaapani auto mööda.

Havana arhitektuur on ülimalt rikas, kirev, värvline ja mitmekesine, hästi lagunenud ja isegi räämas. See annab aimduse sellest, kui rikas riik Kuuba kunagi oli, kui suhted USAga olid veel head. Veider on Havanas käia. Selline tunne, nagu käiks iidses linnas, mis on vihmast, tuulest, päikesest räsitud, jäetud lihtsalt looduse hooleks, tihtipeale näeb maju, millel pole aknaid ees, millel alles vaid fassaadid ja sees kasvavad puud. Aga muidugi toimub ka vähene restaureerimine siin ja seal.

Mida Havanas teha?

Ööbisime oma 4 ööd äärmiselt coolis penthouse-is otse mere ääres, ehk Malecón-i ääres. Kolmetoaline suur ja avar korter asus 15ndal korrusel. Suurest toast oli ligipääs katusele, kus laiutas uhke bassein. Ei oleks osanud rohkemat soovidagi. Lusti ja naeru jagus igaks päevaks.

Suureks abiks oli kindlasti Lonely Planeti raamat, kus on väga palju kasulikku infot. Eks siis on sinu enda valik, kas käid ringi omapead või võtad raamatu soovitusi kuulda.

Poodide ja söömisega on Havanas ja üleüldiselt Kuubal üsna nukker seis. Supermarketeid kui selliseid pole. Kui mõni pood ka on, siis on väga piiratud valik. Raha väljavõtmine pangaautomaadist samuti üsna piiratud. Saab võtta maksimaalselt 150 CUC-i (kohalik turistivaluuta ja võrdne 1 euroga) korraga ja päevas 2 korda. Ehk siis ühe kaardiga saab 300 CUC-i välja võtta vaid. Üsna tüütu.

Süüa saab siis restoranides. Ja siin soovitan kindlasti raamatut sirvida ja soovitusi kuulda võtta. Üsna tüüpiline Kuubal on see, et hinna ja kvaliteedi suhe ei pea paika. Üheks lemmikuks kohaks meie reisiseltskonnale kujunes Rootsi päritolu Casa Miglis. Hea toit, mõislik hind. Mitmes kohas kogesime kallist hinda, aga ülimagedat ja kuiva toitu. Soola ja pipraga ei oska kuubakad justkui ümber käia.

Loomulikult kohustuslikud vaatamisväärsused sai läbi käidud. Ega seal suurt midagi pole, majad, monumendid, kindlused, autod, muuseumid jms. Üheks põnevaks vahepalaks oli südaöine autosõit Malecón-i ääres. Videos on näha, kuidas kõva tuul suured lained üle neljarealise autotee viib. Mind küll isiklikult autos polnud, aga hulljulged sõbrad tegid selle triki ära.

Müüdid Kuuba faktide kohta

Kuuba kohta on kindlasti igasuguseid eelarvamusi ja erinevaid reisikogemusi. Võiksin siia 40 lehekülge kirjutada, aga see ei ole selle postituse mõte. Kogu info Kuuba kohta saab heast raamatust, mida juba ka soovitasin: Lonely Planeti raamat. Sellest täitsa piisab. Lisaks on hea mõnest portaalist ka lisa lugeda, mis ei ole eriti ammused postitused muidugi. Kuubal tõesti on ostlemisega keeruline, raha vahetus ja automaadist väljavõtmine samuti ebamugav. Aga see kõik ei ole võimatu nagu mõned mainivad. See kõik on müüt, et kehtib vaid VISA kaart ja MasterCardiga pole midagi teha. Et automaadist ei saa üldse midagi välja võtta. Neid müüte on veel muidugi. Tõsi on aga see, et söögielamust Kuubal ei saa. Ei ole ka Statoili või R-Kioski laadseid kohti, kust võiks nälja kustutaiseks mõne snäki osta.

Kõige parem ikka ise kohal ära käia. Havana võtab üldiselt hästi Kuuba kokku. Näitab selle kontrastsust. Tõesti, Kuuba on äärmiselt kontrastne riik. Emotsioonid võivad kõikuda ühest äärest teise. Linnapilt on nii kirev, et võiks rahulikult hea fotokaameraga Havana tänavatel ringi jalutada ja lihtsalt pildistada. Havana jättis sügava mulje. Midagi hoopis teistsugust, kus olen siiani käinud. Pane end valmis. Siin ei ole asjad kergesti kättesaadavad. Aga inimesed on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Nendega suhtlemiseks pead oskama aga natukenegi Hispaania keelt, sest inglise keelega pole siin midagi teha. Meie seltkonnas õnneks oli Mari, kes vuristas hispaania keelt nagu kohalik.

Como ja Lugano pikk nädalavahetus

oktoober 25, 2016/0 Kommentaari/teema: Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Como järve teavad paljud kui ühte romantilist põgenemiskohta, kus loodus on maaliline, inimesed rahulikud ja sõbralikud, järve ümbritsevad kaunid pisikesed vanad linnakesed, järveäärne on täis restorane ja kohvikuid, kõik on ilus ja puhas. Pole ka ime, et mitmed kuulsused ja mittekuulsused siia kinnisvara soetanud on, et siin vanadusepõlves või muidu vabamal ajal silma ja vaimu puhata.

Mitmed sõbrad juba seda piirkonda uudistanud ja need mesimagusad pildid tegid ka meid väga uudishimuliseks, et mis koht see Como siis selline on. Hea kokkusattumus oli see, et seal elas sõbranna, kellele otsustasimegi külla minna. Võtsime sellise pika nädalavahetuse ehk pool nädalat ja lendasimegi kohale. Meie seiklused võtabki kõige paremini kokku see video siin.

Ööbisime tegelikult hoopis Lugano järve ääres. Lugano järve peetakse üheks teiseks sihtkohaks Como kõrval. Mõned isegi eelistavad Lugano piirkonda rohkem selle eheduse tõttu, kuna Como olevat juba liiga tüüpiline turistikas. Meile igaljuhul meeldisid mõlemad piirkonnad aga laevakruiisile otsustasime minna siiski Como järvel, et tutvuda järveäärsete armsate linnakestega nagu Bellagio ja Varenna.

Põnev elamus oli ka see, et meie ajutine kodu selleks seikluseks asus Lugano järve ääres Itaalias, mis kaardil on lihtsalt väike piirkond. Ja nii iga päev pendeldasimegi Itaalia ja Šveitsi vahel, taskus kaks valuutat: eurod ja frangid. Kui elu kiirelt võrrelda, siis praktiiselt üle tee Itaalia poes on meie jaoks mõistlikud hinnad, Šveitsis samad asjad aga 50-60% kallimad.

Tänu kohalikule sõbrannale saime ka autoga üsna palju ringi tiirutada. Aitäh, Mari, et viitsisid meile aega pühendada ja põhjalikult Luganot ja Comot tutvustasid. Eriti meeldejääv oli retk Lugano ühte kõrvemasse tippu Monte Bre mäele, mille kõrgus 925 meetrit ja kuhu sai kondliga.

Mõnus oli ka laevakruiis Como järvel, mis vältas põhimõtteliselt terve päeva. Laev peatub põhimõtteliselt mitme väikese linna sadamas. Ja need linnad on kõik omamoodi armsad ja äärmiselt ilusad. Kõige tuntum nendest Bellagio. Olin eelnevalt nende linnade kohta lähemalt lugenud ja otsustasime seekord siiski Varennas randuda, kuna see olevat üks kõige ehedam pärl Como järvel. Ja seda ta ka oli.

Kas läheks Luganosse ja Comosse uuesti? Kindlasti! Ja järgmisel korral isegi vähemalt nädalaks ja pigem soojal suvel. Oktoobrikuu plussiks oli see, et turiste oli vähem ning sai seda kohalikku eluolu paremini tunda, aga pisut jahedavõitu tundub see 15 kraadi sooja. Kaardilt vaadates tundusid need järvekesed üsna hoomatavad. Tegelikkus aga üllatas. Ma ei kujutanud kuidagi ette, et Lugano ja Como järv nii suur ja avar on. Ja järsud kaljunõlvad järvede ümber. See on täpselt selline paik, kus ei tahaks väga ringi tiirutada, vaid hoopis hästi rahulikult võtta, lugeda raamatut, unistada kallimaga tulevikust, einestada erinevates huvitavates restoranides, nautida vanalinnade kitsaid tänavaid, tunda rõõmu looduse ja elu ilust.

Meie 23-päevane puhkus Bali saarel

juuni 27, 2016/1 Comment/teema: Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Oma pea aastasele retkele Austraalias otsustasime panna ilusa punkti austraallaste endi lemmikus puhkuspaigas ehk Bali saarel. Teist korda Balil oli midagi muud kui esimest korda. Ja kui sul on pea kuu aega saarel olla, siis loomulikult suhtud puhkusele hoopis teisiti. Ei ole seda uudishimust pungil hirvesilmi, vaid võtad asju rahulikult. Ja nii see puhkus saigi võetud.

Kui väga üldiselt kokku võtta, siis Bali on selline tüüpiline aasiapärane puhkuseparadiis. Kohalik elu väga lihtne, hinnad soodsad, valge inimene on nagu kuningas, päike sirab ja on kuum ning niiske, ümberringi olmeelu räpasus, aga kõik kokku mõjub kuidagi vabastavalt. Siin teeb igaüks täpselt seda mida ta soovib. Suurem seikleja teeb saarele ringi peale ja rohkem veel, mõni loeb rannas paar raamatut läbi, noored pidutsevad hommikust hommikuni, paarikesed abielluvad, vanakesed tuletavad noorusaegu meelde, austraallastele on see paik siin tõsine surfiparadiis, kus haisid pole ja lained kõrged, kõik toimub justkui aegluubis jne jne.

Millegipärast kõik on rääkinud nii palju Balist. Mulle on alati jäänud mulje, et see on selline unistuste koht, kus ära käia. Selline “ultimate getaway” koht. Ütleme ausalt, täiesti tavaline aasia saareke. Mine mistahes mujale kõrvale kohta, põhimõtteliselt sama lugu. Mõnus turistikas. Aga palju polegi vaja, peaasi, et on lainet ja päikest.

Käisime väga paljudes templites, sest midagi kultuurset ju peab tegema 🙂 Tekkiski selline mõnus rutiin. Päev algas hommikusöögiga, peale mida sai jõusaalis tervisele panustatud, siis randa või ringi sõitma. Nagu ikka, kõige mõistlikum võtta üks autojuht, kes sind või tervet seltskonda kokkulepitud raha eest hommikust õhtuni sõidutab. Ülimugav.

Kas läheks Balile uuesti? Mmmm… võimalik. Meeldis see aeglane tempo. Ülimalt lihtne lähenemine elu mõttele. Ja kui võrrelda muude Aasia turistikatega, siis võrdlemisi soodne koht, piisavalt mitmekesine saar, kus on nii mäge, randa, kultuuri kui ka pidu.

Nädalavahetuse väljasõit Phillip Islandile

mai 26, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Phillip Islandi kohta ei oskagi midagi põhjapanevat öelda. See oli üks nendest väga paljudest väljasõitudest, kus vaatasime kaardile ja mõtlesime, et sinna sõidakski, vaataks, mis seal põnevat siis on. Melbourne kesklinnast sinna on võrdlemisi lühike maa, oli vist ca 140 km. Jah, see on Austraalia mõistes ikka päris lühike sõit.

Eellugu siis nii palju, et Melbourne ise asub sellise suure lahe ümber, millel nimeks Port Phillip. Tõsiselt suur laht, ühest äärest ei ole teist äärt nähagi. Ja Phillip Island on siis see saar, mis asub selle lahe tipus põhimõtteliselt.

Asustus on saarel üsna hõre. Tundub nagu rohkem selline suvituspaik ja alaliselt on sinna end elama seadnud need, kes tahavad looduslähedust ja vaikust, kellele sobib paremini selline idülliline külaelu.

Suur osa saarest on looduspark, seal on ka oma loomapark, rannikul elavad ka need maailma väikseimad pingviinid (Fairy Penguins), keda Perthis, Penguin Islandil juba nägime. Seal sai neid samuti näha nii spetsiaalses majakeses kui ka vabas looduses. Neile oli ranniku nõlvadele lausa oma väiksed puitmajakesed ehitatud 🙂 Naljakas vaatepilt, nägid välja nagu miniatuursed villad ookeani ääres.

Veel on seal oma veiniistandused, šokolaadivabrik, tehakse juustu ja muud söödavat. Ehk selline üsnagi tüüpiline looduspiirkond nagu need tavaks on Austraalias. Saad ringi käia, maitsta ja kui meeldib, siis osta.

Peab mainima, et rannik oli väga kaunis Phillip Islandil. Kaunid liivarannad ja kõrged pangad, vastu võimsaid kaljusid mühisevad lained.

Täpselt sellistes kohtades meile meeldib jalutada. Ei ole lihtsalt mets ja meri, vaid võimsad vaated, kaunis silmapiir, mitmekesisus. See kõik kuidagi vabastab pingetest, mis võivad väikestest igapäevastest asjadest koguneda, ja annab positiivset energiat. Puhastab mõtteid ühesõnaga.

Austraalia puhul on õige sõna – ligipääsetavus, võib-olla ka mugavus. Looduses liiklemine on tehtud turvaliseks ja mugavaks, jättes samas looduse eheduse puutumata. Korralikud matkarajad, viited, kõik on puhas ja hoitud. Ja kui vahepealt tulebki vetsukas, siis ei pea kuskile puu taha urineerima, vaid selleks on alati korralikult hooldatud vee, seebi ja paberiga käimlad. Rääkimata siis veel grillimisest. See on austraallaste püha tava. Isegi jõulude ajal minnakse parkidesse grillima, päkapikumütsid peas. Ja kõikides nendes loodusparkides on eraldi kohad just grillimiseks, kus on olemas juba toolid, lauad, grillmasinad jne. Lihtsalt vajuta nupule, tee oma liha valmis ja kata laud. Mulle see kuidagi eriti meeldib Austraalia puhul, et on korralikult nähtud vaeva ja panustatud sellesse, et kutsuda inimesi loodust nautima.

Mägine ja mitmekesine Grampians National Park

mai 22, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Grampians National Park on Melbourne linnale suhteliselt lähedal asuv suur rahvuspark, kuhu jõuab ca 3 tunniga, asub ca 260km kaugusel. Ehk siis üsnagi pikk sõit, aga see on seda väärt. Kui Austraaliat peetakse üldiselt selliseks üsnagi lagedaks ja kõrbeliseks maaks, siis vahelduse mõttes ongi hea just sellesse rahvusparki sõita, kus on mitmekesine loodus, kõrged mäed, kaunid vaated üle terve horisondi, mitmed kosed ja matkarajad.

Meile jättis rahvuspark kustumatu mulje. Kuigi Euroopas on mägisus üsnagi tavaline, siis Austraalias mitte. Grampians ning Australian Alps (austraalia alpid, kus ka talveti suusatamas käiakse) on selle poolest erilised. Meil oli lihtsalt hea meel üle pika aja mägist piirkonda näha, sest suurema osa ajast, ehk siis ca 8 kuud, olime vägagi lagedas Lääne-Austraalias.

Grampians National Park ei ole päris selline tavapärane rahvuspark, mida siiani külastanud oleme. See on meeletult suur piirkond, kuhu tullakse puhkama ikkagi mitmeks päevaks. Kindlasti ei ole see vaid üks mäetipp ja kaks koske. Meie plaan oli sellest väike ülevaade saada, seega külastasime selliseid põhilisemaid kohti, paari mäetippu, koskesid, jalutasime ja sõitsime piirkonnas lihtsalt ringi. Mäekurudes sõit iseenesest on juba elamus omaette. Aga peale mägede, kaunite vaadete ja koskede on siin tavaks külastada ka soojaveeallikaid, veiniistandusi. Aktiivsemad hinged saavad siin telkida, kajakkidega jõgedel seigelda, kergemaid ja raskemaid mägesid ronida jne.

Great Ocean Road – kohustuslik vaatamisväärsus Melbourne’is

mai 20, 2016/1 Comment/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Great Ocean Road on üks esimesi väljasõidu mõtteid, mis tekib, kui oled Melbourne’is. Ja miks see nii cool on? Küsimusele on kõige parem vastata küsimusega: kus sa veel saad sõita ülimõnusat ookeaniäärset teed mööda 240 km järjest?

Ja tõepoolest, see oli elamus omaette. Just sellel päeval, kui seda väljasõitu planeerisime, oli ilm absoluutselt kümnesse. Mõnusalt soe ja päikeseline. Ja see oli täpselt see hetk, kui mõtlesin, et kabriolett on lihtsalt võrratu selleks teekonnaks. Kindlasti iga sõiduvahend oleks okei, ei pane üldse pahaks. Aga sõita, katus all, meie kalliks saanud SAAB Convertible-iga – võrratu elamus. Nagu seilaks kaatril, juuksed lehvimas tuules, päiksekiired paitamas pead ja kõige ilusam kaaslane maailmas naudib seda sõitu kõrval.

Sellel teekonnal on vaatamisväärsusi üsnagi palju. Nimetaks neid pigem kohtadeks, kus peatuda, aeg maha võtta ja nautida meeleolu või vaadet. Meie esialgne plaan jõuda kõige kuulsamate “12 apostli” juurde lõunaseks ajaks selgelt luhtus, sest teepeal oli põhjust peatumiseks lihtsalt liiga palju. Sellepärast soovitataksegi seda teekonda teha koos ööbimisega. Meie, kogenud reisijad muidugi otsustasime, et teeme ringi peale ühe korraga, lihtsalt tagasisõit hilisõhtuses pimeduses on üsna väsitav ja tüütu.

Mida siis Great Ocean Roadlil näha on? Kui ma oma parima elamuse pean esile tooma, siis sõit ise sellel mõnusal kurvilisel ja vaaterohkel teel on lihtsalt meeletu. Loomulikult, kõigest vana SAAB Convertible oli võrratu sellel teel. Aga mistahes vinge sportauto lisaks veelgi väärtust.

Nagu eelnevalt kaardilt näha, siis kohti, mida vaadata on palju, ja need on need “turisti kohad”. Teepeale jäi päris palju lahedaid väikseid linnakesi, kus olid armsad söögikohad võrratute vaadetega, suvisel ajal hulk mõnusaid randu, surfaritel on siin kindlad laine-püüdmis-kohad, rahakamad tulevad oma jahtide ja kaatritega randuma. Lisaks on rannikult eemale põigates ka mõned kaunid looduspargid ülipikkade puudega ja kauni loodusega, mis on üsnagi muinasjutulise olemusega.

Kõrge pankrannik ja “12 apostlit” on muidugi Great Ocean Road-i sümboliks. Ja tõesti, võimsa pankranniku liivarannal jalutamine ja suplemine on omaette elamus. Ei ole 5 meetrit, vaid pigem nagu kõnniks 10-korruselise maja varjus, kus teiselpool müriseb mitmemeetrine ookeanilaine.

6 pikka päeva ja 4000 km road trip Perth – Melbourne

mai 16, 2016/0 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Eelmistes postituses sai igast päevast väikse ülevaata anda, nüüd aga panime kokku sellest pikast sõidust ka lühikese video. Annab hästi selle mõnusa emotsiooni teekonnast ja teinekord hea vaadata, millise põneva retke ette võtsime.

Päevas ca 600-700 km sõita, ja nii 6 täis päeva järjest, ei olegi päris meelakkumine. Samas ei olnud see ka tea mis väsitav, kuna teed olid ülirahulikud ja sirged, liiklus pea olematu. Ma saan nüüd väga hea võrdluse tuua sellega, kui sõidame siin Melbourne-is ringi, kus teed on mägised, kurvilised ja liiklus väga tihe. Paarsada kilomeetrit sellisel teel nagu Melbourne-i lähistel on ikka oluliselt pingelisem, nõuab pidevat keskendumist. Seevastu nendel pikkadel sirgetel on enamasti “autopiloot” peal.

Kas teist korda ka selle teekonna läbi sõidaks? Tõenäoliselt mitte : ) Ikka üsna tüütu ja pikk sõit on, arvestades ka seda, et paartuhat kilomeetrit ehk kolm pikka päeva ei ole praktiliselt midagi teepeal näha peale laiade avaruste, kidura pinnase. Arusaadavatel põhjustel on sellel pikal üksikul teel ka liiklus erakordselt hõre, sest Austraallased eelistavad seda vahemad läbida siiski lennukiga. Ainult 3-4 tundi läheb aega.

Seda teekonda võtavadki ette need, kes tahavad midagi eriti põnevat ette võtta, selline paras katsumus, seiklus. Meile oli see aga kohustuslik ettevõtmine, sest pidime ju oma armsa auto Melbourne’i tooma, et sellega siin edasi sõita. Ja õnneks pidas laitmatult selle tee vastu, ilma ühegi tõrketa.

Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 6.

aprill 23, 2016/4 Kommentaari/teema: Austraalia, Teisel Pool Maakera/autor: Martin Palmet

Ja ongi käes kuues päev, ehk siis päev, millal me plaanisime lõpuks oma pika teekonnaga Melbourne’i jõuda. Viimase distantsi planeerimisel panime aga pisut puusse. Kui nüüd sellist pikka reisi planeerida, siis tegelikult oleks olnud ideaalne see teha 7 päevaga. Lihtsalt, piisavalt palju kohti on, mida sooviks tee peal siiski külastada ja vaadata, et tundub nagu üks päev oleks meil puudu jäänud. Just selle ühe päevaga oleks saanud rahulikult ette võtta see kaunis pankrannikuäärne Ocean Drive sõit. Kuna me eelmisel päeval ei jõudnud päris sinna, kuhu arvasime, vaid jäime öö peale varem, siis nüüd kuuendal päeval jäi meile päris pikk distants läbida. Ja öömaja oli meil juba makstud, seega ei jäänudki muud üle, kui võtta Victor Harbour’ist kõige otsem ja kiirem tee Melbourne’i.

Kuuendal päeval oli ka ilm üsnagi kõleda võitu. Kui siiani olime meeldivalt üllatunud, et meid soojad ilmad saatsid, siis kuues päev juba algas suhteliselt madalate temperatuuridega ning kujunes pilviseks. Ja poolest päevast hakkaski ladinal vihma sadama ning nii sadas terve päev otsa kuni Melbourne’i jõudmiseni ja edasi veel. Kokkuvõttes, meil polnudki kahju, et Ocean Drive’ile ei jõudnud seekord. Otsustasime selle vahele jätta. Kuna see aga Melbourn’ile nii lähedal, siis plaanimegi sinna sõita hoopis lähipäevil, kui lubab korralikke soojakraade ning täis päikest (27 kraadi).

Kuuenda päeva hommikul ärkasime Victor Harbour sadamalinnas, täpselt linna südames ühes väikses motellikeses. Otsustasime, et teeme ühe pikema jalutuse linnapeal. Eelnevalt olime uurinud, et rannast läheb üks pikem sild graniidi saarele (Granite Island), kus kohalikud harrastavad jalutamas ja jooksmas käia. Lisaks on saarel ka pingviinide majake, sarnane nagu Perthis Penguin Island’il, kus sai neid pisikesi pingiinikesi vaadata. Tegimegi saarele ringi peale, tutvusime linnaga, sõime, võtsime kohvid ja asusime teele.

Viimase päeva distants oli 750 km. Sellel päeval me põhiliselt ainult sõitsimegi, tegime paar söögipeatust. Aga poole pealt läks ilm vihmaseks, eriti kuskile ei kutsunudki, pealegi soov oli enne pimedat ikkagi uude kodukohta jõuda.

Kui seda meie kuuepäevast autoreisi kokku võtta, siis umbes täpselt 4000 km sõitsime kokku. Minu jaoks uus kogemus kindlasti, pole nii lühikese aja jooksul nii pikka distantsi kunagi veel sõitnud. Kindlasti ei olnud see väsitav. Ennekõige sellepärast, et põnev oli, samuti mulle iseenesest meeldib sõita ja võtsime seda reisi siiski rahulikult ja meeleolukalt, ei proovinud seda võimalikult kiiresti läbida. Sõitsime alati ligikaudu 100 km /h kiirusega. Õnneks ebameeldivaid vahejuhtumeid ei olnud. Auto pidas väga hästi vastu, tubli auto see SAAB : ) Hoidsime ikka hinge kinni, et midagi ei juhtuks autoga, sest seal tühjadel maanteedel abi loota on ikkagi keeruline, kõige parem abimees oled sa ise. Minu teadmised auto osas on üsnagi pinnapealsed. Oskan tankida, rehvidesse õhku lasta ja õli kontrollida, nüüd uue asjana ka tean, kuidas jahutusvedelikku täita : ) Ja siin pärapõrgus ei aita Google või YouTube ka, kui midagi peakski juhtuma, sest levi ju pole.

Melbourne’is võeti meid kenasti vastu, peatume ühtede vahvate tüdrukute juures. Üks neist on medõde ja teine kiropraktik, mõlemad ca 30-aastased. Oma kodu eriti hubaselt ära sisustanud ja vastuvõtt oli igati soe. Kodune tunne tekkis põhimõtteliselt kohe, kui uksest sisse astusime. Me jõudsime küll 7 paiku õhtul, aga neid veel ei olnud. Mõtlesimegi, et on ikka huvitav see kodumajutuse teenus. Kuidas ikka usaldatakse täiesti võõraid. Võti postkastis ja “tule tunne end nagu kodus” : )

Nüüd kui Melbourne’is päeva veetnud ei oskagi veel linna kohta lähemalt muljetada. Võrreldes Lääne-Austraalia Perthi linnaga, kus olime kokku 7 kuud on Melbourne kindlasti midagi muud. See on ikka suurlinn ja Perth tundub nüüd päris väike ja vaikne linnake. Siinne piirkond on mägine, arhitektuur ja õhkkond pigem euroopalik. Ja sügist on siin rohkem tunda kui Lääne-Austraalias. Eks meil on nüüd aega siia sisse elada, ümbruskonnaga tutvuda. Kirjutame oma mõtteid Melbourne’i kohta järgmistes postitustes.