Laupäevane seiklus Perthi loomaaias

Austraaliat tuntakse kui karmi kliimaga maad, kus elavad kõige ohtlikumad olendid. Praktiliselt, kõik mis liigub, on eluohtlik. Mõnes mõttes on see tõsi, mõnes mõttes ka müüt. Ohtlikke imetajaid, putukaid, taimi, roomajaid, ämblikke on siin küllaga, aga linnas neid siiski ei kohta. Samas ei pea väga kaugele linnast sõitma, et neid kohata. Sellepärast seadsimegi oma sammud loomaaia poole, et tutvuda olukorraga, mis inimestel ihukarvad püsti ajab.

Perthi loomaaed on pindalalt kompaktne ja kui võrrelda näiteks Tallinna omaga, siis puur-puuri-küljes olukorda siin pole. Kogu kompleks on üks suur park, kohati nagu džungel, ja jalutuskäigu pealt näedki erinevaid loomi, läbi võre või klaasi. Kõikidele suurematele loomadele on ehitatud suuremad alad, kus neile on loodud enamvähem loomulik keskkond. Loomaaed on loogiliselt jaotatud 3 erinevasse osasse: Austraalia loomad, Aafrika savann ning Aasia džunglid. Ja metsarajad vahelduvad parkide, veekogude, ojakeste, sildadega. Kogu see keskkond oli nauditav.

Jäi mulje nagu osa loomi oli puudu, või ongi Austraalias neid liike nii vähe? Tõsi on see, et kõik seostavad Austraaliat krokodillidega (kui ohtlikust loomast rääkida), need on troopilises põhjapoolses osas. Krokodilli nägime, aga tüüp oli kaugel põõsastes varjus, et ainult saba oli näha. Külalistele on see muidugi miinus, et loomad saavad suurtel aladel laiutada. Isegi, kui iga liigi territooriumile on vaateplatvormid erinevatel külgedel, siis kohati looma näha on üsna keeruline, ja kui näed, siis kaugelt. Tõsi on ka see, et Austraalia on tegelikult number 1 piirkond, kus on kõige rohkem väljasuremise ohus liike. Ja siin on palju liike, keda pole kusagil mujal mandritel (või siis väga hõredalt).

Imetajatest suurimad ongi dingo (armsa välimusega koer/hunt) ja ‘sun bear’ (kollase laiguga karu), ja ongi kõik. Sun bear on väga armas kusjuures, hästi pika keelega, et mesilaspesast mett kätte saaks. Siis lisaks on kroks ja suured valgehaid ookeanis. Ja siis terve kari madusid, putukaid, närilisi (kes ainult öösiti välja ilmuvad) ja ämbikke, millede väljapanek loomaaias oli paraku ülimalt hõre.

Kaaslase suurim hirm on muidugi linnud. Ja siin elutseb 3 liiki suuri linde, kes lennata ei suuda, aga kiiresti joosta ja nokaga rünnata väga edukalt. Jaanalindu teavad kõik, aga lisaks on siin sarnase väljanägemisega emu ning veel üks kurja välimusega lind nimega Cassowary, kes nendest kolmest on kõige ohtlikum ja agressiivsem.

Ja armsaid loomi oli siin muidugi ka. Kängurud olid näiteks ilma igasuguse piirdeta alal, said pargis vabalt ringi joosta/hüpata, kuigi meie külastusajal nad vedelesid päikse käes. Ma ei teadnudki, et on olemas ka sellised kängurud, kes puude otsas ronivad – pikkade sabadega tree kangaroo. Kõikide lemmik koaala samuti magas puu otsas, armsalt keras.

Igaljuhul, saime kinnitust, et Austraalia metsas (mida ei nimetata sõnaga woods või forest, vaid hoopis bush nagu põõsas) peab olema ülimalt ettevaatlik, sest asi pole mitte ainult krokodillis, vaid liigirohketes roomajates, putukates, ämblikes.