Perth – Melbourne kuue päevane road trip. Päev nr 3.

Teise öö veetsime Caiguna motellis, olime just läbinud selle kõige pikema sirge tee Austraalias, üle 140 km lihtsalt otse ja otse tühjal maal. Millegipärast kõik räägivad just sellest sirgest, kes seda läbinud on, kuigi ütleme ausalt, suurem osa sellest alast on vägagi sirge. Siiani kokku sõitnud ca 1400 km.

Meie teine päev mööduski peamiselt sõites, sest ega seal suurt midagi vaadata ei ole. Kui eelnevalt kodus eeltööd tegime, siis mõtlesime, et teepeale jääb ju ikka huvitavaid kohti mida vaadata jne, mõned külad ja linnakesed, kaart tundus üsnagi tihedalt märgitud kohanimedega. Ei saanudki aru, miks inimesed räägivad, et seal midagi vaadata pole. Meie üllatuseks, need kohanimed, mida me pidasime väikesteks “linnadeks” või “külakesteks” olid hoopiski lihtsalt bensujaamad motelliga : ) Ehk siis kaardil märgitud Caiguna, see on lihtsalt üks bensujaam keset eimiskit koos motelliga. Nüüd siis saame aru, millest inimesed räägivad, tõesti, ei olegi midagi vaadata, kui sa just geoloog ei ole.

Igal päeval võtsime plaani, et sõidame ca 600-700 km, siis jõuame 6 päevaga ilusti Melbourn’i. Kolmanda päeva eesmärk oligi jõuda kohta nimega Fowlers Bay, kuid nii kaugele me siiski ei jõudnud ja otsustasime ööbida kohas nimega Yalata. Jällegi, bensujaam ja motell, ümberringi tühjus ja lagendikud sadade kilomeetrite ulatuses.

Ookean asub maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja siin-seal on kohad, kuhu soovitatakse minna vaalasid vaatama. Näiteks  ongi üks tuntud laht, kus soovitatakse minna mööduvaid vaalasid vaatama. Aga vaalad pidid Lõuna Ookeanis rändama juunist oktoobrini, seega meil ei oleks nii kui nii olnud võimalik neid tabada. Ja nii palju kui ookeani pankrannikule sattusime ja seda avarust vaatasime, ei näinud seal kuni horisondini ühtegi laeva, ühtegi vaala.

Läbisime veel selliseid kohti nagu Madura, Mundrabilla, Eucla (kus külastasime huvi pärast ühte ookeani düünide ääres asunud telegraafijaama. Pikemat aega juba hüljatud, lagunenud ja nüüdseks düünide poolt vaikselt unustusse mattunud. Kummaline vaatepilt. Ja jällegi, need kohanimed ei tähenda sugugi, et tegemist oleks küla või väikse linnakesega. Lihtsalt suur rahvuspark, lagendikud, bensujaam, motell.

Kolmandal päeval ületasime ka Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiripunkti. Piiripunktis asub siis väike külake nimega Border Village. Yalatasse kokku 650km sõitu. Seda piirkonda aga, mida mööda me tänase päeva sõitsime, nimetatakse Nullarbor’iks. Nullarbor on täiesti lage, ilma ühegi puuta, vaid kuivanud rohu ja üksikute puhmastega kaetud suur ala, mida läbib see sirge ja üksildane tee, kus mööduvaid autosid näeb harva. Nimetus tuleb ladina keelest, mis tähendab “ilma puudeta maa”. “Nullar” ehk “ühtegi” ja “arbor” ehk “puu”.