Sisemaad avastades näeb hoopis teistsugust Prantsusmaad, mis on ehedam ja näitab hoopis paremini, milline see päris prantslane tegelikult on. Olen mõned korrad Pariisis ka varem käinud ja siiani tutvunud enamasti rannikuäärsete aladega (sest tahame ju ikka merelainet ja randa oma puhkusel) nagu prantsuse rivieera (Nizza, Monaco, Cannes jms linnakesed Vahemere ääres) või siis Bordeaux ja Biarrizi piirkond.

Meie 8-päevane teekond algas Pariisist ning me pidime jõudma Vahemere äärde Nizzasse. Selle reisi pikkus oli minu arvates väga hea, kuigi paaril viimasel päeval mõned otsad tundusid autoga sõites liiga pikad, seega tundus, et paari päeva oleks lisaks tahtnud. Ainult selleks, et saaks rahulikumalt kulgeda ning ka seda kohalolemist nautida, nö olla “kohal” ka. Olen nüüd reisides hakanud rohkem mõistma seda, et pigem vähem, aga kvaliteetseelt.

Enne reisi vaatasime muidugi piirkonnad üle, kus mida teha on, mida vaadata ja selle järgi panime paika ka piirkonnad, kus sooviksime ööbida ning mitmeks ööks peaks kuhugi jääma. Plaan oli iseenesest lihtne, sest Pariisi ja Nizza vahele jäid:

• imeilus šampanja piirkond
• keskaegne burgundia piirkond
• ja mida lõunapoole, seda rohkem nägi Vana-Rooma kultuuripärandit

 

Teekond iseenesest oli selline. Kokku tuli 5 erinevat ööbimiskohta. Esimese ööbimiskoha leidsime Epernay lähistel väikses linnakeses nimega Blancs-Coteaux. Täpselt Champagne (šampanja piirkond) südames, kus ümberringi oli sadu istandusi. Kohati tundus, et praktiliselt iga perekond toodab mõningal määral šampanjat.

 

 

Väga kaunis on mööda looklevaid teid sõita, viinamarjapõldude vahel. Teed on ilusti ära märgitud pruunide “Campange Route” siltidega ning ise saad valida kui paljudes kohtades degusteerimas käid. Üks mugavamaid degusteerimise kogemusi oli Epernay linnas, kus on ühel tänaval kõikide šampanja tootjate uhked majad, kus saab endale degusteerimise teha.

Leidsin ühe ülihea Lonely Planet raamatu “Best Road Trips France”, mis on just “road trippide” jaoks tehtud. Igas piirkonnas leiad endale sobiva teekonna, ning annab täpselt juhiseid, kust kaudu on kuskile kõige parem sõita, kus on kõige rohkem tegevusi ja vaatamisväärsusi. Näiteks, Champagne piirkonnale leidsin sealt väga hea teekonna, mis näitas täpselt, milliste teede kaudu on kõige ilusam sõita, milliseid veiniistandusi on võimalik külastada, ning millised vaatamisväärsused jäävad teele.

 

Šampanja piirkond, Épernay ja Moët & Chandon

Seda reisi planeerides, paelus mind kõige rohkem just see piirkond. Ma pole suurem mullisõber, aga šampanja kohta lähemalt teada saada tundus põnev mõte ning see toitis ka parajalt minu uudishimujanu.

Sain teada, et šampanja piirkond on üks suurem ala, mille pealinnaks on Reims, mis on üsnagi suur linn, mille keskel kõrgub üks kauneimaid gooti stiilis katedraale üldse. Ma mäletan, kuidas meie üks reisikaaslasest sõbranna meie seltskonnast (olime sellel reisil neljakesi ehk kahe noorpaariga koos) oli täiesti vapustatud selle ilust. Ta oli täiesti veendunud, et Reims katedraal on tuhat korda kaunim kui Notre-Dame. Selline tõestisündinud lugu.

 

 

Reimsis on samuti palju tuntuid šampanja tootjaid, kus on võimalik seda pidulikku jooki maitsta ning sügavates veinikeldrites tuuril käia. Meie valisime oma maitserännakuteks Epernay linna, mida loetakse siis ametlikult šampanja piirkonna keskuseks või siis lausa pealinnaks. Selline väike, ilus, armas linnake, kus asub pikk tänav nimega Avenue de Champagne, mis on täis tuntumaid ja natuke vähem tuntumaid šampanja tootjaid. Just sealt samast tulevad ka tavainimesele kõige tuntum šampanjabränd nimega Moët & Chandon.

Mis mulle Moët & Chandon ekskursjooni puhul kõige rohkem vaimustust tekitas oli see, kui meid viidi maja alla, maa-alustesse tunnelitesse, mis olid uuristatud lubjakivisse. Nende tunnelite pikkuseks oli 28 kilomeetrit. See number ei mahtunud mulle kuidagi pähe, hakkasin võrdlema seda pikkust erinevate vahemaadega. See oli lihtsalt uskumatu. Ja need kilomeetrid moodustusid lausa 2 korruse peale, ehk maa alla rajati 2-korruseline tunnelisüsteem, kus hoiustati miljoneid pudeleid Moët & Chandon šampanjat.

 

 

Šampanja puhul sain teada ka, kuidas šampanja tootmine üldse toimub, mida see šampanja meetodil mulli valmistamine tähendab. Sain teada, kuidas toimub kahe etapiga kääritusprotsess ning millist hoolt, aega ja armastust iga üksik pudel tegelikult saab nende aastate jooksul, enne kui see müüki läheb. Ma sain seal kohal olles, miks šampanja nii kallis on. Seda hinda mõjutab ka brändi nimi, aga suuremalt jaolt ka selle tegemise keerukus ja aeg.

Ma olin veendumusel, et üks prestiižsemaid šampanjasid nimega Dom Pérignon on tegelikult üks omaette tootja, aga see on hoopis Moët & Chandon päris enda toode. Erinevus olevat hästi lihtne, kui Moët & Chandon igas šampanja pudelis on kolme erineva viinamarja segu ning ka 3 järjestikuse aasta saagist tulnud toote segu, siis Dom Pérignon on vintage šampanja, ehk siis ühe kindla aastakäigu vahuvein, mis on tehtud ainult kahest erinevast marjasordist.

Aga peale šampanja on kogu see suur ja lai piirkond imekaunis. Ma lihtsalt niivõrd nautisin seda sõitu laugete nõlvade peal, kus silmapiiril laiusid viinamarja põllud. Neid teadmisi šampanja kohta tuli lihtsalt igalt poolt ja väga palju, kirjutaks oma kogemusest vast terve õhukese raamatujagu elamusi kokku. Ma ütleks, et need 3 ööd, mis me siin veetsime Epernay linna lähistel, see oli peaaegu piisav, aga ma puhkaks siin vabalt 2 nädalat. Võtaks lihtsalt aja maha, jalutaks nendes väikestes, äärmiselt puhastes linnakestes, mille majad on tihtipeale õitsevaid lilletaimi täis, naudiks õhtuti restorani melu ja päevasel ajal seda ilusat maalilist vaadet.

Keskaegne Burgundia ja Dijon

Teine piirkond, mida ma selle reisi planeerimisel kõige enam ootasin oli Burgundia piirkond. Ma juba varem teadsin, et siit tulevad näiteks Prantsusmaa ühed enim hinnatud veinid, hinna poolest väga kallid veinid. Sain teada, et see piirkond Prantsusmaa südames on kõige keskaegsem piirkond. Siin on seda keskaegset, pisut süngemat ja väga kivist atmosfääri hästi palju. Siin ringi sõites kohtabki neid keskaegseid müüridega ümbritsetud mägilinnu, losse, kindluseid, mis on hoopis teistsugune kogemus, kui mujal Prantsusmaal.

Kuna pika ajaloo vältel on Prantsusmaa sisemaa südamik olnud erinevatest kultuuridest ja sündmustest kõige vähem mõjutatud olnud, siis just siin Burgundia piirkonnas on seda keskaegset arhitektuuri, eluviisi, prantsuse kultuuri kõige rohkem säilinud. Sain ka teada, et just siit leiab selle kõige ehedama prantslase, selle kõige puhtama põlisasuka. Kui suurlinnades, nagu Pariis näiteks, leiab hästi multikultuurseid inimesi, erinevatest rassidest, siis siin Prantsusmaa sisemaal on 99,9% lihtsalt tavalised põlised prantslased.

Milline see põline prantslane siis on? Esiteks, ta on väga tüüpilise prantslase nägu, tagasihoidlikum, vaoshoitud, samas äärmiselt sõbralik ja abivalmis, väga külalislahke. Ta on samas usklikum ja peab erinevatest traditsioonidest tugevamini kinni. Siin on oma kultuur, isikupärane köök ja kombed.

Elasime Saint-Romain kivises keskaegses külakeses

Me elasime Saint-Romain kivises keskaegses külakeses, väga kaunis kivimajas. See oli läbi reisi üks meeldejäävamaid kogemusi, ainuüksi selles keskaegses külas ööbimine. Maja oli äärmiselt kaunis, perenaine ülimalt külalislahke ja abivalmis. Tore kogemus oli see, kuidas igal öösel kell 00:00 kogu külas kogu tänavavalgustus lihtsalt välja lülitatakse ning siis on õues ka täielik kottpimedus.

Siin sisemaal olles käib elu kohalike reeglite järgi, ega siin turistidega väga ei arvestata, sest turistid peavad kohanema kohalike kommetega. Näiteks, siin ei saa mistahes kellajal restorani minna, nagu näiteks Pariisis. Restoranid on avatud vaid lõuna ajal kuni kella 14ni näiteks, ja siis avatakse köök alles ca 18.00 või 19.00. Vahepeal on köök kinni. Kui kõht läheb tühjaks, siis ostad poest endale saia või siis leiad neid väikseid kohvikuid, kust saad kohvi ja croissant-i.

 

 

 

Grand Cru teekond

Nii nagu šampanja piirkond, siis ka Burgundia on täis viinamarjaistandusi ja veinitootjate mõisaid. Samuti, nagu šampanja piirkonnas ringi sõites on teed märgitud pruunide liiklusmärkidega, et sa õigelt teelt ära ei eksiks. Täpselt samamoodi on ka siin, veini maitseelamuste teekond on kümneid, kui mitte sadu, kilomeetreid pikk ning need on märgitud “Grand Cru” liilusmärkidega.

Meie külastasime ka mõningaid veiniistandusi. Üks tuntumaid, mis mul burgundia veinide puhul varasemalt tuttav, oli Pommard. Kui teistes, võtsime me kerged maitsmise paketid, siis Pommardi istanduses võtsime ka väikese ekskursjooni, kus meile tehti selgeks burgundia veinide omapära ning degusteeriti erinevaid valgeid ja punaseid veine.

Mis mind ehk veinide puhul kõige rohkem hämmastas oligi see, kuidas ühe pudeli hind võib alata paarisajast eurost. Grand Cru (ehk kõige prestiižsem toode) pudeli hind ongi tavaliselt ligikaudu 300-500 €. Sain teada ka, et seal piirkonnas on levinud, et veini toodetakse ainult Pinot Noir viinamarjasordist. Huvitav oli ka see, et kui meile anti maitsta 4 erinevat punast veini, mille maitse, lõhn ja ka hind olid täiesti erinevad, aga kõik need veinid tulid sellest ühest ja samast viinamarjasordist – Pinot Noir. Mis veinile maitse, lõhna ja hinna määrasid, see oli hoopis maapind ja kogu see kliima (nad nimetasid viinamarja kasvutingimusi “kliimaks”), mis viinamarja mõjutas.

Dijon ja keskaegsed linnad

Dijoni linn on mulle tema nime poolest alati seostunud sinepiga. Tõesti, sinepit müüdi seal linnas igas poes, ja tõsi ta on, ostsime ka meie seda uudishimu tõttu kaasa. Kui üldiselt sellised tüüpilised euroopa linnad mind eriti ei vaimusta, siis Dijoni puhul meeldis mulle see keskaegne hõng. Päris toredaid keskaegseid tänavaid kohtas. Aga üldiselt, ma saan alati suurema elamuse mõne eheda ja kivise külakese külastamisest, eriti kui see on kuskil kõrge mäe otsas.

 

 

Mõned sellised kaunid keskaegsed väiksed külakesed on näiteks Montbard, Autun, Beaune, Cluny, Tournous. Et kui Lyoni poole sõita, kuhu me ka teel olime järgmisena, siis need jäävad enamasti kõik tee peale.

Lyon, Rhone Valley ja Vana-Rooma kultuuripärand

See piirkond hakkas juba vaikselt mägisemaks muutuma. Huvitav oli see tunne, kui oled juba päevi ja öid veetnud väikestes Champagne piirkonna ja Burgundia piirkonna linnakestes ja külakestes, kus on selline ilus, armas, rahulik ja vaikne keskkond, siis äkki peale kõike seda Lyoni linna sisse sõita, eks ehmatas pisut ära küll.

Ütleme nii, et Prantsusmaa sisemaal on ka päris palju seda tühja, avarat ja sadu kilomeetreid põllumaad. Lihtsalt ei olegi midagi, ja kohati selline pikem sõit võib olla väsitav ja igav. Mistõttu ongi hästi oluline teha eeltööd ja leida need kohad, kus saad kultuuri nautida ja kogemusi koguda.

Lyoni linna kohta ma praktiliselt midagi ei teadnud, üks tüüpilise euroopaliku arhitektuuriga linn. Sain teada, et see on suuruselt, rahva elanike arvult Prantsusmaa teine linn, Pariisi järel. Oli tõesti suur, aga ütleme nii, kui oled juba korduvalt Pariisis käinud ja ikooniliste maamärkidega tutvunud, siis Lyon enam millegagi ei üllata.

Peale selle maalilise maastiku, mis lõuna pool Prantsusmaad hakkab avanema, paelus mind kõige enam Vana-Rooma kultuuripärand. Oo jaa, see oli lihtsalt võrratu. Metsikult efektne on see, kui keset rahulikku loodust avaneb sulle vaade tohutult massiivne akveduut (Pond du Gard). Jah, just Pont du Gard oli üks mu elamuste tipphetki. Olin seda vaid keskkoolis kunstiajaloo tunnis piltidelt näinud. See üks Vana-Rooma massiivsemaid ehitisi, mis asub kuskil Prantsusmaa sisemaal, mõjub lihtsalt nii ägedalt.

 

 

Samamoodi suurepärane elamus on see, kui külastad Vana-Rooma ühte kõige paremini säilinud teatrit Orange linnas. Päris mitmetes linnades on neid tava teatreid, kui ka amfiteatreid, triumfikaari, terme, akveduute. See, kuidas Vana-Rooma kultuuripärand on põimunud sellesse tänapäevasesse linnaruumi, see lihtsalt on kuidagi hästi efektne.

 

 

Orange linn vast ongi lõuna prantsumaal üks kõige tuntum linn, kus Vana-Rooma pärandit leidub. Kui muud ei jõua külastada, siis see olekski see linn, mida kindlasti külastada. Aga samuti soovitaks veel külastada linnasid nagu Nimes, Arles, Avignon. Avignon oli näiteks see linn, kus me ka ühe vaheööbimise tegime, sest teekond Nizzasse viimastel päevadel hakkas tunduma liiga pikk. Aga see vaheööbimine oli seda väärt. Avignonis tegime mõnusa jalutuskäigu ja taaskord, kaunis kaunis.

 

Valik fotosid reisist