Esperance on tuntud eelkõige oma imekaunite randade poolest. Ja kõik teavad, et just siin asub Austraalia kõige valgema liivaga rand – Lucky Bay. Austraallased armastavad matkata, loodusparkides jalutada, loodust nautida, grillida, ja seda kõike koos perede ja sõpradega. Täiesti tavaline on see, et selline teekond võetakse ette haagissuvilaga, pargitakse miljonivaatega rannaparki ja rohkem polegi vaja.
Teise päeva hommikul otsustasime külastada Cape Le Grand loodusparki. Suure pindalaga park. Päris mitukümmend kilomeetrit sõitu, et kohad üle vaadata. Kõige tuntum muidugi Lucky Bay, kus liiv oli tõesti väga peenika ja valge, krudises jalge all. Ookeanivesi türkiissinine nagu maalitud, ja lahte ümbritsesid graniidist mäekesed. Selline vaade, et korraks jääd nagu tarduma, kuna aju ütleb sulle, et nii ilusat vaadet ei ole sa veel näinud, see tuleb kuidagi salvestada : )
Eriti armas üllatus oli muidugi see, et otse rannaliival hüppasid väiksed kängurud ringi, nosisid miskit, mida ookean oli kaldale uhunud. Enamus nendest olid päris sõbralikud, lasid pai teha, kaisutada ja nendega koos pilti teha. Samas, mõned olid suhteliselt arad, juba paari meetri kaugusele tulles panid plehku. Ja üks koguni tõusis tagakäppadele sirgelt püsti ja hakkas urisema, kui Go Pro talle liiga lähedale nina alla pistsin. Ma olen YouTube videost näinud, et kui nad sellise asendi sisse võtavad, siis sealt tuleb kohe nende tuntud känguru-boksi löök ehk hüppavad korra püsti, toetuvad oma tugevale sabale ja annavad siis kahe tugeva käpaga hoobi.
Lucky Bay pildisessioon tehtud, uudistasime edasi. Loodusparki jäi veel paar järsku ca 260m kõrgust graniitmäge, kuhu otsa oli võimalik ka ronida (Frenchman Peak). Kindlasti see 2 tundi matka mäetippu tasub end ära, vaade võib olla vapustav. Peale selle tuntud Lucky Bay on seal tegelikult veel väga ilusaid lahesoppe, mis on üksteisest mõne kilomeetri kaugusel. Nagu näiteks Hellfire Bay, Thistle Cove, Dunn Rocks jne. Kogu see rahvuspark jättis väga hea mulje. Hoopis teistsugune maastik, mida siiani oleme näinud.
Vahepeal nägime ka ühte huvitavat üllatust teepeal. Lühidalt, üks tüüp soovis tõenäoliselt avalikku tähelepanu saada ja otsustas siis Inglismaal asuvast Stonehenge’ist ehitada identse koopia : ) Selline ambitsioon siis inimesel. Muidu vaimustav saavutus, aga et ta selle kohe oma suhteliselt igava maja ja farmi kõrvale ehitas, see kuidagi rikkus pilti.
Peale seda algas aga taaskord sõit Melrbourne suunas, võtsime ette järjekordsed ~600km, sihtkohaks seekord väike linnake nimega Caiguna. Siin pimedas ei soovitata üldiselt maanteel sõita, sellepärast planeerimegi päeva nii, et enne pimedat saaksime öömaja. Kängurud, dingod, rebased, wombatid ja muud põnevad elukad pidid just pimedas aktiivselt liikvel olema. Eelistame neid siiski loodusparkides uudistada, mitte suurtel kiirustel maanteel, keset ei midagi.
Ütleme nii, et päris üksildane on siin sõita tõepoolest. Kuigi oleme ju autos kahekesi jne, aga see tunne ümberringi on kuidagi kummaliselt üksildane. Autoraadio siin ei mängi, õnneks on autol USB ühendus ja saab Spotify mängima panna, telefonil puudub igasugune levi, pikad sirged ja üksluised teed. Vahel on nii, et sõidame 10km ilma, et näeksime mööduvat ühtegi autot. Vaatad vasakule, lagendik mõnede põõsaste ja üksikute puudega, vaatad paremale, täpselt sama. Ja pikki sirgeid on siin palju, nendest kõige pikem sirge tee koguni 146,6 km – nn “90 miili tee”. Lihtsalt täiesti sirge ja tühi tee. Aga positiivne on see, et teed on siin head, hästi märgistatud ja hooldatud.
