Viies päev oli meil üsnagi ambitsioonikas päev. Eelkõige sellepärast, et oleme lõpuks jõudnud piirkonda, kus on asustust, kus on inimesi, kus on mitmekülgne mägine loodus, kus on Lõuna-Austraalia veiniistandused ja muidu armsad väiksed ajaloolised külakesed. Esialgu arvasime, et sõidame kuni sellise linnani nagu Robe välja, kuid suurem osa ajast läks siiski peatumistele ja jalutuskäikudele, mistõttu sõitsime sellel päeval vaid 450 km ringis ning peatusime hoopis sellises kaunis sadamalinnas nagu Victor Harbour.
Port Augustas käisime turisti infokeskuses, tutvusime pisut piirkonnaga ning võtsime nõu kuulda, millist teedpidi oleks Adelaide’i poole kõige meeleolukam sõita. Nii me hommikul varakult seadsimegi tee läbi mäeaheliku sellise ajaloolise linna poole nagu Quorn ning mõningaste peatustega läbisime maalilist teedpidi selliseid väikseid külakesi nagu Wilmington, Melrose, Wirrabara, Laura, Georgetown, Yacka ja nii kuni Clare linnani välja. Kõik need linnakesed või siis pigem külakesed on põneva arhitektuuriga väga väikesed keskused, kus on üks pisike põhitänav väikeste äridega ning ümberringi siis on hõredalt elanike kodukesed.
Linn nimega Clare on aga Clare Valley nimelise veinipiirkonna keskus. Siin ümberringi asub hulgaliselt veiniistandusi, põllud on täis viinapuid, kogu piirkond on mõnusalt laugete nõlvadega kaetud. Kohati meenutas Toskaana maastikku ja kogu see õhkkond oli rahulik, sõbralik, just selline nagu ühes veinipiirkonnas peabki olema. Mõnus oli siin ringi sõita mööda neid väikeseid teid, üles ja alla. Siin tundsime ka esimest korda sügise hõngu. Kui Lääne-Austraalias on maastik ja taimestik pigem selline kuivemapoolne, ja kidurapoolne, üsna palju on ka palmipuid, siis täpselt ei saagi aru, kas suvi on ikka läbi ja sügis alanud või mitte. Siin siis rohked lehtpuud reetsid, et tõesti, sügis on käes, lehed kollased/punased ja pooleldi puudelt langenud.
Pikemat veinidegusteerimise tuuri me ette ei võtnud, aga siiski, mõtlesime, et käime mõnes kohas proovimas. Käisime ühel veiniteistingul, proovisime selle piirkonna paremikku kuuluvat Kirrihill veine. Ja külastasime ka Sevenhill veiniistandust, mis on Clare Valley kõige esimene veiniistandus. Sevenhill toodab samuti Austraalia paremikku kuuluvat veini.
Siit edasi suundusime veel ühte ajaloolisesse linnakesse nimega Mintaro, kus oli kaunis ajalooline häärber ning kõrgetest põõsastest rajatud labürint, mis on päris väljkatustuva raskusastmega ka nutikamatele. Aga aeg oli nii kaugel, et pidime SAABile hääled sisse panema ja edasi Adelaide’i poole suunduma.
Adelaide on Perthi linna kõige lähim suurem asustus. Ehk siis Perthi linnale kõige lähim suurem linn on Adelaide, mis asub kõige kiiremat teedpidi sõites 2700 km kaugusel. Just sellepärast on Perth maailma kõige isoleeritum linn. Täiesti veider ikka mõelda. Näiteks, Euroopas sõidad Tallinnast Itaaliasse, Rooma. Samamoodi ca 2700 km kokku. Ja kui palju riike, linnu ja asulaid sa läbid?
Adelaide ei ole sugugi mõni suurlinn, natuke väiksem kui Perth, elab siin ca 1,2 miljonit inimest (Perthis 1,8 miljonit). Tegime seal sellise 10 kilomeetrise jalutuskäigu. Jättis armsa väikse mulje. Minule isiklikult hakkas see linn kohe meeldima.
Sealt edasi suundusimegi sadamalinna Victor Harbour, kuhu viis eriti mägine ja käänuline tee. Pooleldi jäime pimedapeale, sõit oli üsna raske. Kohale jõudes mul käis pea koguni ringi selle tee pärast. Liiga suur kontrast, kui peale pikki sirgeid peab äkki hakkama liiklust jälgima ja aktiivselt rooli pöörama : ) Tegime väikse õhtusöögi, mekkisime Clare Valley’st ostetud punast veini ning kobisime magama, et järgmisel päeval jälle varakult tõusta ning lõpuks kuuendal päeval võtta siht meie uude kodulinne Melbourne.
