Phillip Islandi kohta ei oskagi midagi põhjapanevat öelda. See oli üks nendest väga paljudest väljasõitudest, kus vaatasime kaardile ja mõtlesime, et sinna sõidakski, vaataks, mis seal põnevat siis on. Melbourne kesklinnast sinna on võrdlemisi lühike maa, oli vist ca 140 km. Jah, see on Austraalia mõistes ikka päris lühike sõit.

Eellugu siis nii palju, et Melbourne ise asub sellise suure lahe ümber, millel nimeks Port Phillip. Tõsiselt suur laht, ühest äärest ei ole teist äärt nähagi. Ja Phillip Island on siis see saar, mis asub selle lahe tipus põhimõtteliselt.

Asustus on saarel üsna hõre. Tundub nagu rohkem selline suvituspaik ja alaliselt on sinna end elama seadnud need, kes tahavad looduslähedust ja vaikust, kellele sobib paremini selline idülliline külaelu.

Suur osa saarest on looduspark, seal on ka oma loomapark, rannikul elavad ka need maailma väikseimad pingviinid (Fairy Penguins), keda Perthis, Penguin Islandil juba nägime. Seal sai neid samuti näha nii spetsiaalses majakeses kui ka vabas looduses. Neile oli ranniku nõlvadele lausa oma väiksed puitmajakesed ehitatud 🙂 Naljakas vaatepilt, nägid välja nagu miniatuursed villad ookeani ääres.

Veel on seal oma veiniistandused, šokolaadivabrik, tehakse juustu ja muud söödavat. Ehk selline üsnagi tüüpiline looduspiirkond nagu need tavaks on Austraalias. Saad ringi käia, maitsta ja kui meeldib, siis osta.

Peab mainima, et rannik oli väga kaunis Phillip Islandil. Kaunid liivarannad ja kõrged pangad, vastu võimsaid kaljusid mühisevad lained.

Täpselt sellistes kohtades meile meeldib jalutada. Ei ole lihtsalt mets ja meri, vaid võimsad vaated, kaunis silmapiir, mitmekesisus. See kõik kuidagi vabastab pingetest, mis võivad väikestest igapäevastest asjadest koguneda, ja annab positiivset energiat. Puhastab mõtteid ühesõnaga.

Austraalia puhul on õige sõna – ligipääsetavus, võib-olla ka mugavus. Looduses liiklemine on tehtud turvaliseks ja mugavaks, jättes samas looduse eheduse puutumata. Korralikud  matkarajad, viited, kõik on puhas ja hoitud. Ja kui vahepealt tulebki vetsukas, siis ei pea kuskile puu taha urineerima, vaid selleks on alati korralikult hooldatud vee, seebi ja paberiga käimlad. Rääkimata siis veel grillimisest. See on austraallaste püha tava. Isegi jõulude ajal minnakse parkidesse grillima, päkapikumütsid peas. Ja kõikides nendes loodusparkides on eraldi kohad just grillimiseks, kus on olemas juba toolid, lauad, grillmasinad jne. Lihtsalt vajuta nupule, tee oma liha valmis ja kata laud. Mulle see kuidagi eriti meeldib Austraalia puhul, et on korralikult nähtud vaeva ja panustatud sellesse, et kutsuda inimesi loodust nautima.