Tag Archive for: kreeka

Katamaraaniga purjetamine Kreeka saartel: Kithnos, Syros, Mykonos, Tinos, Andros.

/0 Comments/in , /by

See on teist korda, kui tekkis võimalus septembri lõpus Kreeka saartel üks nädalane purjereis teha. Seekord 52-jala pikkusel katamaraanil. Ja saarteks olid Kithnos, Syros (Ermoupoli linn), Mykonos, Delos, Tinos, Andros.

Esimene purjetamise kogemus Kreeka saartel oli paar aastat varem, mil seilasime ca 50-jala pikkusel klassikalisel purjekal ja kokku oli rahvast 10 inimest + kapten. Ja tookord jäid teele sellised saared nagu: Kythnos > Hydra > Poros > Aegina.

Katamaraani (katamaraani nimi oli “Kepi”) navigatsioon näitab, et nädalaga sõitsime kokku pea 200 meremiili.

Alustasime Lauriumi sadamast. Esimese õhtu peatusime Kithnose rannas. Sealt edasi purjetasime Syrose saare poole, mis on ajalooliselt piirkonna tähtis kaubanduse saar, pealinnaga Ermoupoli. Ja sealt edasi muidugi Mykonose saarele, mis on otseloomulikult kõige populaarsem saar.

Tinos ja Andros olid meil samuti nädala sees plaanis, aga ütleme nii, et septembri lõpus olid need saared üsna vaiksed ja inimtühjad. Ka Ermoupoli oli vaikne ja üsna hõredalt rahvastatud. Seevastu Mykonos oli paksult rahvast täis, tühja kohta ka ei olnud. See lihtsalt näitab, kuivõrd populaarseks see saar on mingil põhjusel saanud. Aga mis põhjusel? Pole õrna aimugi. Näeb väliselt sarnane välja teiste saartega, lihtsalt sinna on kõike rohkem koondunud, restorane, villasid, kokteilibaare, ööklubisid.

 

 

2 nädalat puhkust kaunil Rhodose saarel

/0 Comments/in , /by

Viimati käisin Rodose saarel Kreekas 2019. aastal koos oma hea sõbraga. Tegin sellest ka eraldi postituse siin samas reisiblogis. Mäletan, et ilm oli palav, saar ise ilus, tegevust jagus ja see oli natuke isegi romantiline paik. Mõtlesin juba siis, et just sellisele saarele tahaks tulla romantilisele puhkusele koos naisega või siis seltskonnaga, paarikestega, kuna saarel on selline romantiline hõng.

 

 

Nüüd, viis aastat hiljem, olen taas kahekesi Rodose saarel, sedapuhku oma naisega, kahe nädala pikkusel puhkusel. Ütleksin, et kaks nädalat on Rodose-suguse üsna kompaktse saare jaoks enam kui küll. Samas on kaks nädalat just paras aeg, et võtta rahulikult, nautida iga hetke, sõita lemmikkohtadesse ilma liigse kiirustamiseta.

Mäletan ka, kui kuum oli Rodose saarel 2024. aasta juunis. Ühel nädalal purustasime isegi saare kuumarekordi, kui kraadiklaas näitas üle 40 soojakraadi – täiesti pöörane. Muidu oli ilm lihtsalt suurepärane: kaks nädalat järjest säras taevas pilvitu ja päike paistis hommikust õhtuni.

2 nädalat, 2 erinevat ööbimist

Ma peaks ütlema, et üldiselt Rhodos on selline 1-nädala sihtkoht. Ühest nädalast täiesti piisab, et Rhodose põhikohad läbi käia-sõita. Saar on põhimõtteliselt pool Saaremaad. Pindalalt natuke suurem kui Hiiumaa. Kui ma Hiiumaa suudan ühe päevaga läbi sõita ja Saaremaaga tutvuda 3 päevaga, siis Rhodosele 1-nädal kulutada on enam kui küll. Aga seal on ka oluliselt rohkem teha ja vaadata loomulikult.

2 nädalat võtsime seetõttu, et saaksime ka puhata ja võtta tempo 2x aeglasemaks, et nautida, puhata ja seejuures ka kauneid paiku külastada. Kaks nädalat annab tegelikult võimaluse ka erinevaid muid nurgataguseid ja soppe avastada, mis peamistest turistikohtadest natuke välja jäävad.

Esimese nädala veetsime ühes mega lahedas butiik-hotellis Faliraki lähedal, mäenõlval, fantastilise vaatega merele. Saime ka ühe penthouse toa, kus terrass oli suurem kui meie hotelliruum ise. Kuna terass ja vaade olid fantastilised nii päeval päevitamiseks kui hilisõhtul enne magamaminekut tiksumiseks imeline, siis me praktiliselt ei läinudki hotelli basseini äärde mitte kordagi. Võib-olla ainult ühe korra.

Teise nädala veetsime saare lõunapoolses osas Lardos Beachi kandis, mis asub Lindosest väheke lõunapool. Tegemist oli mõnusa privaatsete villade kompleksiga, kus saime endale kahekorruselise villa, oma aia, basseini, korraliku köögi ja grilliga. Ideaalne asukoht, et õhtuti Lindoses käia ning lõunapoolse saarega tutvuda, kus asustus on hõredam ja üleüldse rahulikum.

Kuna siin oli meil ka õues äge grill ja kohalik soovitas ka ühte kalapoodi, kus saab värskelt püütud mereande osta, siis otsustasimegi, et teeme ise grillitud kaheksajalga, koos mõnede tiigerkrevettidega. Esimest korda, kui kaheksajalga ise täiesti nullist grillisin. Loomulikult oli abiks YouTube. Ja kaheksajalg on meie mõlema suur lemmik.

 

Rhodos on mõnusalt kompaktne ja täis põnevaid kohti kõigile. Kes tahab pidutseda, siis nemad ongi peamiselt Rhodose pealinnas, vanalinnas ja ongi sellega rahul. Seal on küllaga häid kokteilikaid, restorane, pubisid ja klubisid. Igav ei hakka ja melu on rohkelt.

Ringi sõites on samuti põnev. Kohti mida avastada on palju ning autoga kulgemine on lihtsalt ilus. Ükskõik, kas sõidad mööda mägiseid, kauneid vaateid, mis vaheldub lahedate väikeste mägikülade ja veiniistandustega. Või siis sõidad mööda mereäärset teed ja naudid sealset vaadet.

Siin tookski välja eraldi need kohad, mis mulle isiklikult Rhodosel väga meeldivad. Ja täiesti suvalises järjekorras.

Rhodose vanalinn

Rhodose linn on põhjapool asuv pealinn, kus peamiselt noored pidu panevad ja vanemad inimesed restoranides head ja paremat söövad. Aga lisaks sellele on tegelikult seal üsna põnev. Eriti just vanalinn on koht, mis on põnev. Nii sees kui ka müüride vahel. Kõik need kitsad tänavad, rohkelt ajalugu, hulganisti restorane ja põnevaid poode. Vanalinnast väljaspool on mitmeid poode, ägedaid kokteilikaid. Eriti lahe kokteilibaar/klubi asub täpselt Elli rannas – Ronda Beach Bar.

Kõnsisin oma mugavate ketsidega vanalinna munakividel ja sain sekundi pealt aru, et ajamasin töötab.Street of Knights’ilt leidsin igal sammul uue vapikilbi ja mõtlesin, kuidas vennad siinsamas sajandeid tagasi tõsimeeli maailma valitseda kavatsesid. Kõige ägedam oli aga Suurmeistri palee: seinad pakatavad gooti uhkusest ning õhk lõhnab krohvi, ajaloo ja natuke õlle järele.

Käisime siin päeval niisama kolamas, aga õhtul on mõnusalt kõik tuledes ja restoranid melu täis. Parimad restoranid asuvad vaiksemates kohtades, kui tahad tõelist elamust saada. Aga kui lihtne mereand ja liha ka kõlbab, siis mistahes resto vanalinna platsil melu keskel on täiesti ok.

Anthony Quinn Bay romantiline rannasopp

Vesi on nii klaar, et mu varbad paistsid isegi siis, kui olin juba nabani sees. Snorgeldasin, nägin kalu, kive. Tulime siia õhtul enne päikseloojangut, peale seda suuremat massi. Soovitan soojalt siia õigel ajal tulla, muidu on see liiga ülerahvastatud turistilõks. Nüüd on siia ka täitsa muhe baar tehtud, mida eelmisel korral, ca 5 aastat tagasi, ei olnud.

Rhodose Acropolise varemed

Monte Smithi künkast kujunes paras kardio, aga vaade selle eest maksab iga higipiisa tagasi. Arvestades, et sellel päeval, kui siia varemeid avastama tulime oli Rhodose kuumuse rekord, üle 40 kraadi. Hellenistlik staadion, Odeon ja Apollo tempel. Kolonnid on osaliselt Itaalia restauraatorite 20. sajandi nuputöö, nii et koosneb see koht korraga antiigist ja vintage-betoonist.

Ei midagi erilist, aga kui tahad natuke ajalugu ja natuke vaheldust, siis igati tore koht, kust läbi sõita. Kui oled Ateena akropolises käinud ja Rooma Colosseumi külastanud, siis ilmselgelt need varemed siin on lapsekingades. Aga jah, hea vaheldus. Ja tore on mõtiskleda iidse ajaloo üle, et kuidas ikka paartuhat aastat tagasi siin see eluke toimus, täpselt sama päikese all, aga lihtsalt teistmoodi.

Lindose katuserestoranid ja Acropolis

Ütleks nii, et Lindos jättis mulle kõige ägedama mulje tervel Rhodosel. Kuidagi see valge linn, katustel asuvad restoranid, ja dramaatiliselt paistev akropolis otse mäejärsakul, see kõik oli üks kompaktne romantiline tervik. Eelmisel korral, kui Rhodose saart külastasin, siis ma ei viitsinud sinna üles varemete juurde ronida. Aga see on absoluutselt soovitatav kogemus.

Ülevalt avaneb 360° vaade küla majakatustele ja merele. Alla tulles olime ühes katuserestoranis. Pimedal ajal on akropol ilusasti valgustatud ja restoranid tuledes ning melu on äärmiselt nauditav.

St Paul’s Beach prestiižne rand ja kokteilid

See on vaikne laguuni-kujuline rand Lindose all. Lamamistoolid on kallimad. Seekord võtsime lamamistoolid. Aga see on seda väärt, kui tahad sellest lahesopist saada täiuslikku elamust. Toolidele on ka teenindus kiire, kokteilid tuuakse otse kätte. Õhtupäike paistab otse randa, hea koht fotodeks. Me ise tulimegi siia päeva teises pooles, kui päike ei olnud nii kuum ja rahvast oli vähem. Kohaliku legendi järgi saabus siia apostel Paulus 1. sajandil. Aga selle faktiga pole ausaltöeldes midagi peale hakata.

Mojito Beach Bar ja boheemlaslik meeleolu

Asub Lachania kandis. Õhkkond on muretu, bambuskiiged, chill-muusika ja korralikud mojitod. Hinnad soodsamad kui suuremates kuurortides. Laupäeva õhtuti on tihti elav muusika, seega kui otsid rahulikku kohta, vali pigem argipäev. Muidu aga hästi selline remote koht, äärmiselt pikk ja tühi rannariba. See tühjus ja avarus ja merevee puhtus on äärmiselt lõõgastav.

Monolithose varemed järsul mäerahnul ja peidetud rand

Kindlus on ehitatud otse 100 m kõrgusele kaljule. Trepp on kivist ja vihmaga libe. Tipus on väike valge kabel ja sealt avaneb supervaade. Alla minnes saab jalutada Fourni liivaranda, hea koht kiireks ujumiseks.

Castle of Kritinia varemed ja vaated

Kindlus asub 131 m kõrgusel, seepärast on vaated lahedad: näeb Chalki saart ja Türgi rannikut. Ehitas rüütlite ordu 15. sajandil, et piraate eemal hoida. Päikesevarju seal pole, seega võta kaasa müts ja vesi.

Kamiros iidse linna varemed

Antiiklinn, mida kutsutakse ka „mini-Pompeiks”. Tänavatel on selge ruudustik ja keskel suur veehoidla. Tasub lugeda infotahvleid, et aru saada, kuidas nad 226 eKr maavärina järel linna üles ehitasid. Ekskursioonile kulub u 1 tund.

Väike soovitus. Turistid käivad vaatamisväärsustega tutvumas tihti hommikul ja päeval. Meie tulime siia 1 tund enne sulgemist. Täielik vaikus ja tühjus. Ilma liialdamata, me olime ainukesed, kes seda maagilise vaatega linna sellel õhtul külastasid.

Mussolini Villa varemed ja ajalugu

30-ndail ehitatud villa Profitis Iliase mäel. Mussolini lasi endale selle ehitada, aga teadagi mis temaga juhtus, Mussolini ise ei jõudnud siia kunagi, aga maja seisab ikka. Toas näeb kooruvaid freskosid ja viltuseid treppe. Terrassilt avaneb miljonivaade. See on ka hea fotokoht.

Mahajäetud hotelli varemed

Pooleli jäänud 70-ndate betoonhotell. Graffitid igal seinal ja lahtised trepid teevad sellest populaarse „urbexi” koha. Katuse pealt on vaade metsale ja merele. Kindlasti taskulamp ja kinnised jalanõud. Asub täiesti suvaliselt tee ääres kuskil võsas. Ehk ei olegi kergesti leitav koht. Aga igaljuhul, kui otsid põnevust ja sellised “abandoned” kohad meeldivad, siis see meeldib sulle ka kindlasti.

Eleousa külas itaaliapärane vana sanatoorium

Itaallased ehitasid küla 1930-ndail; peahoone oli hiljem tuberkuloosisanatoorium. Täna on kõik mahajäetud, sees on pikad võlvkoridorid ja sammaskäigud. Ümberringi toimetavad metsikud kuked ja kitsed. Krohv variseb. Aga arhitektuur on mega ilus. Kõrval on üks megasuur purskkaev roheka veega. Ükskord nägin kuidas lapsed seal ujusid. Päris pull.

Liblikaorg (Butterfly Valley) ja äge tunnel

Parim aeg külastuseks pidi olema juuni lõpp kuni september, kui tuhanded tiigrikoid seal puhkavad. Näeb neid enamasti puutüvedel. Ütleme nii, et esimesel korral tundus see koht üsna mõttetu. Esiteks seetõttu, et mind ei huvita liblikad ega putukad, ja teiseks, ei näinud ma nii palju liblikaid, et seda võiks liblikate oruks nimetada. Paar liblikat siin ja seal. Sõbra koduaias näeb neid isegi rohkem.

Teisel korral, mõtlesin, et proovin uuesti, lähme naisega läbi. Sama lugu. Paar liblikat, suht mõttetu. Aga tore jalutus pargis. Kuigi, kui kolmas kord peaks Rhodosele sattuma siis 100% kindel, et sinna orgu enam küll ei lähe.

Filerimos ja suur rist

Platool seisab 18 m betoonrist, millesse saab (kui uks avatud) trepist üles ronida. Seest on vaade Türgi rannikule ja lennujaamale. Ristini viib tee, mille ääres on Kristuse kannatuste reljeefid. Paabulinnud jalutavad ringi. Mõned varemed ja hooned. Tore vaheldus jalutamiseks ja avastamiseks.

Veinid ja veiniistandused

Ma pole kunagi Kreeka veinidest palju teadnud. Jah, tõepoolest, ikka Kreekas palju käidud, saari on siin palju. Ja veini on ka joodud. Aga esimest korda nüüd Rhodosel süvenesin natuke rohkem veinidesse.

Minu eesmärk ei olnud mitte neid alumise riiuli 1-euroseid veini juua, et oleks hea odav, või igaltpoolt kannuga majaveini tellida. Vastupidi, külastasime mitmeid veiniistandusi, tootjate butiike, käisime ka eraldi veinipoodides ostmas teadlikult erinevas hinnaklassis veine. Enamsti jäid valitud veinipudeli hinnad sinna 15-30€ vahemikku.

Olin äärmiselt üllatunud, et Rhodosel toodetud veinid on tõesti väga head. Täiesti alahinnatud. Eriti just punased. Nii mõnigi 20 eurone vein aastast 2015 maitses nagu 140 eurone Burgundia. Täiesti liialdamata.

Enamasti on ikka nii, et kuskil Kreeka saarel olles võtad ju restoranist lihtsalt majaveini, väga levinud on võtta üks kann seltskonna peale jne. Vahel võtad ka pudeliga valget veini palava ilmaga. Keskkond on ilus, päike paistab, kõik maitseb hästi. Ja süvenenud olen veinidesse pigem harva. Meenub, et Santorini saarel ja ka Kreeta saarel sai käidud mõnedes veinikohtades eraldi.

Kounaki, Kivotos, Ebonas, Emery, Triantafillou, Piperis on mõned, mis teele jäid. Ja ma räägin siinpuhul just punastest veinidest. Mitte nendest odavamatest, vaid midagi üle 15 euro. Ja sealt hakkavad juba väga head veinid välja tulema. Kui hoolikalt valida, mõni parem aastakäik ja näiteks 30 eurone. Siis on see lihtsalt totaalne maitseelamus, mida õhtul ilusa vaatega terrassil magustoiduks võtta.

 

Suvine puhkus Rhodose saarel

/0 Comments/in , /by

Rhodos on üks nendest paljudest ilusatest Kreeka saartest, mis tõeliselt üllatas. Eelkõige ei oodanud nii romantilist ja ilusat vanalinna, mis oma melu ja kaunidusega, mitmete heade restoranidega ja üleüldse laheda sopilise arhitektuuriga jättis hea mulje. Rhodosel leidub ka kauneid peidetud randu. Nagu ikka, ilusad rannad on need kõige raskemini ligipääsetavad, nii ka Rhodosel. Üldiselt, üks mõnusalt kompaktse suurusega saar, mida läbi sõita ja avastada põnevaid kohti.

Mõte Rhodosele puhkama minna tekkis väga ootamatult. See oli täpselt üks nädal 2019 juulikuu suvest, kus ilmad hakkasid ära vajuma, kuigi ülejäänud suvega Eestis võis väga rahule jääda. Mõnus, kui saab suvel halva ilma eest üsna kiirelt Vahemere äärde põgeneda.

Põnevad rannad, mida külastada

Kalithea Springs on üks selline turistikas, kus on pisut asju korda tehtud ja mugav kompleks, kus natuke soliidsemalt saab päevitada, snorgeldada, chillida. Sinna oli ka sümboolne sissepääsu pilet, ca 5 eurot, kui ma ei eksi. Aga see oli seda väärt. Rannatool varjuga hinna sees. Midagi erilist see lahesopp küll endast samas ei kujutanud, aga mõnus vaheldus siiski.

Oasis Beach, Tasos Beach, Nikolas Beach, kõik asuvad üksteise kõrval lähestikku. Ja need on sellised kivised rannad, kus ranna toolid ongi kivi peal, mere ääres. Omamoodi huvitav tegelikult. Ja mida meie tegime, me lihtsalt jalutasime selle rannariba läbi, ujusime ühest rannast teise, ning vahel tegime ka mõned hüpped kõrgemate kivijurakate pealt. Märkasime, et rannatoolid olid üke kiviste paljandite paigutatud laiali, kohati olid sellised mõnusad privaatsemad sopid, mõned pooleldi vee sees ja rannatoolidel olid ka nupud, mida vajutades jooksis kuskilt kaugemalt restoranialalt tüüp sinu juurde ja siis said midagi tellida, ilma, et peaksid ise seda jalutuskäiku tegema. Mõnus, omamoodi rand.

Anthony Quinn Bay osutus ühes lemmikuks. Selline laheda kujuga lahesopp, kus oli päris põnev snorgeldada, nägi mõningaid kalu, ja põnev oli ka sukelduda nende suurte kivirahnude vahele, mis lahe põhjas selgelt paistsid. Selline vähe raskemini ligipääsetav rand, kus peab pisut treppidest matkama, seetõttu oli seal ka rohkem nooremat kontingenti, kellega rannas ju alati vahvam olla. Ja täpselt teiselpool seda lahte oli Ladiko Beach, kus rannaäärses restoranis sai mõnusa lihtsa mereandidega lõuna söödud.

Saint Paul’s Beach oli samuti üks laheda kujuga lahesopp täpselt Lindose linna taga. Kindlasti väärt külastamist, eriti kui meeldivad pikkade rannaribade asemel sellised armsad lahesopid. Hea koht, kus end värskendada kas siis enne või peale Lindose linna külastust.

Mis mulle Rhodose puhul eriti meeldis, kõikides randades olid väga mugavad duššid, ka väiksemates randades. Lihtsalt ülihea on end soolasest veest korralikult puhtaks pesta, et saaks värskelt ja viisakalt taaskord oma teekonda jätkata. Ja loomulikult neid lahesoppe oli rohkelt, kus oli hea peatuda, teha üks mõnus suplus ja see värskusetunne tagasi saada, mille päike päeva jooksul kipub ära võtma. Eriti kui sõita cabrioga, katus all. Ja kabrio puhul peab muidugi olema ka ettevaatlik. Päris lihtne on päeva jooksul päiksega liialdada.

Mojito Beach Bar & Grill kohta lugesime Lonely Planet raamatust, nii nagu paljude muude asjade kohta. Ja kui viitsimist on ning saare teise otsa sõita, siis see on päris chill koht, mida külastada, kindlasti seda sõitu väärt. Aga sinna peaks minema nii terveks päevaks, või vähemalt pooleks päevaks. Me ise läksime sinna üsnagi reisi lõpus, kui juba enamus asju, mida soovisime külastada olid nähtud. Üks mõnus, boheemlaslik, hipsterlik ranna baar, kus väikese tasu eest sai mugavad rannatoolid. Miks see koht eriline on? Asub praktiliselt keset ei midagi, täielik tühjus ümber ringi. Pikk, hüpnotiseerivalt vaikne rannariba. Ja eriline on see koht ka sellepärast, et nad ise kasvatavad aloe vera taimi, millest teevad ühte erilist Mojitot. Päris mõnus oli. Ja süüa teevad ka väga hästi. Seal on selline hubane värviline rannahoone, kus tasub ka söögipaus teha.

Kohad väärt külastamist

Mahajäetud Mussolini Villa de Vecchi ja mahajäetud sanatoorium. Kindlsati väärt külastamist. Asuvad rohkem sisemaal. Juba see maaliline loodus, mägisus, ilusad vaated on omamoodi elamus. Aga elamus on ka ühes Itaalia arhitektuuriga mahajäetud sanatooriumis ringi kolada ja imetleda seda ilusat hoonete kompleksi. Ning teine hea elamus on muidugi Mussolini villa külastus, mis asub kõrgemal mägedes. Sellega seoses on ka põnevat ajalugu. Tuleb välja, et Mussolini lasi küll selle endale ehitada, kuid reaalsuses ta sinna kunagi ei jõudnudki. Lagunenud ja räsitud villas saab täiesti vabalt ringi kolada, saab natuke aimu peenest ehitustehnikast ning terrassilt avaneb ka imeilus vaade merele, kus kaugemal paistab ka Türgi mägine rannik.

Lindos on üks imeilus valge kitsaste tänavatega linnake, kus on ilusate vaadetega imearmsad katuserestoranid. Sai tõesti hea elamuse nii tänavatel ringi kolades kui ka ühes katuserestoranis süües.

Monolithos on üks omanäoline koht, mida külastada. Ühe kõrge kaljurahnu otsas asuvad varemed, kuhu saab turnida ja seda järsku kuristikku imetleda. Selle all on ka üks mõnus rannake, kuhu tasub ehk suplema minna.

Sisemaal ja ranniku ääres sõita ja peatuda väikestes mägikülades on kahtlemata üks mõnus saare avastamise viise. Sellel ajal kui seal käisime olid valmimas ka mitmed puuviljad. Sai siis nopitud natuke virsikuid ja pirne.

Attavyros. Kui auto on piisavalt võimsa mootoriga, siis Rhodose kõige kõrgemale mäele sõita on päris mõnus ettevõtmine. Paraku meie valitud Fiat päris tippu meid ei jaksanud vedada, aga üsna lähedale tipule jõudsime küll. Seal mingist hetkest algab kruusakivi tee, millel liiklemine on üsna raskendatud, eriti arvestades, et päris auklik on see olukord seal.

Sisemaa maaliline maastik

Üks ilusamaid sõite oli tõenäoliselt ühelt rannikult teise, täpsemini kuskilt sealt Gennadi asulast teiselepoole, Mandriko kanti sõita, täpselt diagonaalis läbi saare. See sama teekond oli välja toodud ka Lonely Planet raamatus, ning tõesti ilus, laugete kaugete vaadetega, mägine piirkond. Kusjuures teed on seal ka ülimalt head. Eriti mõnus on sõita seda teed kui päike hakkab vaikselt loojuma. Siis need värvid ja kontrastid muutuvad eriti nauditavaks ning omamoodi müstika tuleb esile.

Sama on ka läänerannikul sõites, soovitavalt jällegi päikeseloojangu hetkel, sest päike loojub just sinna ning läänerannikul on pikalt pikalt kuni pealinnani välja mereäärne ilus tee, kus on üldiselt ka võrlemisi väike liiklus.

Päike, rand ja sajad kilomeetrid Kreeta saarel

/0 Comments/in /by

Kreeta saarel käisin esimest korda ca 8 aastat tagasi. Tookord oma õega. Seekord parima sõbraga. Oktoobri keskpaik Kreetal on üsna viimane aeg seda kohta külastada, kui tahad veel peotäis D vitamiini saada ning meres ujuda. Novembrist kipub juba külmaks minema. Ilmadega tõepoolest väga vedas.

Uus pilk Kreetale oli teistkordsel külastusel kindlasti teistsugune. Kuigi käisime ka sõbraga nendes nö põhikohtades, mida külastamata pole justkui Kreetal käinud, aga nüüd uue pilguga oligi mõnus meenutada ja avastada käidud kohtades uusi külgi. Kas läheks veel kolmandat korda? Võib-olla küll. Kreeta on piisavalt mitmekesine, suur ja lai, et kohalikku kultuuri ja loodust avastada.

Keskendusime ka seekord saare läänepoolsele osale. Miks? Lihtsalt tundub kirjandust lugedes, et seal on justkui rohkem erinevaid ja mitmekülgseid elamusi, millest osa saada. Kui nüüd uuesti minna, siis juba kindlasti sooviks idapoolset külge avastada, et tekiks võrdlusmoment.

Mida me seekord tegime? Seekord rentisime sõbraga ühe toreda cabrio, et oktoobri ilmast veel maksimum võtta ning kõik need nädal aega praktiliselt sõitsimegi ringi, avastasime tuttavaid ja vähemtuttavaid randu, linnu. Cabrio suureks eeliseks on muidugi ka see, et päikest saad ka sõidul olles : ) Seega nädalaga sai D vitamiini enam kui küll. Oktoobris on ka ilm piisavalt pehme, et sellist pikemalt päikese käes viibimist endale lubada.

Mis olid suurimad elamused? Eks kindlasti need peamised rannad: Elafonisi, Balos, Preveli. Linnadest meeldis kõige rohkem muidugi Chania. Lihtsalt nii mõnus ja ilus linn. Ainuüksi selle ilusa ajaloolise sadama ja melu tõttu veetsimegi mitmed õhtud seal restoranides. Ka Rethymno linn oli ahvatlev. Väga sarnane Chaniale, lihtsalt väiksem.

Rethymnoni linna külje all olime seekord. Ja paketireisiga, sest paketireisid olid ikka päris soodsad oktoobrikuus, lisaks oli ka väike allahindlus minu mäletamist mööda. Ise lennupilet ja öömaja hankida oleks tulnud kallim. Paketiga oli mugav, söögid sees, hotell peaks olema logistiliselt nii et õhtul saaks ka kuskil melus olla, muidu ainult hotellis sumisemine võib igavaks osutuda.

Lahe oli asjaolu, et parimad rannad on ka kõige raskemini nii autoga kui jalgsi ligipääsetavad. Korralikult saab mäest üles alla kompida. Mōni ka looduskaitsealas ja juurde pääseb lisatasu eest. 1-2 €.

Imeline ja romantiline ja lumivalge Santorini saar: võrratu!

/1 Comment/in /by

Santorini!

Kui Santorini saart kirjeldada, siis on üsna raske ülivõrretega tagasi hoida. Kes pole veel Santorini saarel käinud ja arvab, et kuskil on üks hästi romantiline ja ilus saar, kus sai kord käidud ja tahaks korduvalt ja korduvalt tagasi minna, sest seal on lihtsalt nii ilus ja fantastiline, siis tõenäoliselt pole ta veel Santorini saarel käinud. Tegelikult on see ju üks nendest sadadest mikrosaartest, mis Kreeka ümber laiali pillatud, aga millegipärast on seal oma võlu. Täpselt ei oskagi neid omadusi pingeritta panna, kas see on marmoriga ülepaistatud linnad, ülimalt puhtad, tõesti väga väga puhtad tänavad, linavalged lumivalged ühtlaselt valged majad, hingematvad päikesetõusud ja loojangud, mõnusalt aeglane elutempo, naeratavad ja ülirahulikud inimesed, mitmekülgsus ja mõnus kompaktsus, iseenesest romantiline õhkkond. See kõik loob sellise mõnusa meeleolu, mida polegi varem kusagil mujal maailmas kohanud.

Kahtlemata tekivad enne saabumist Santorini puhul teatavad ootused. Vaadates neid pilte Google otsingust jne. Meile igaljuhul ületas Santorini kõiksugu ootused ja saar näitas end hoopis lahedamast küljest, kui oleksime arvanud. Ja seda just eelpool mainitud põhjustel. Mulle eriti meeldis saare kompaktsus. Põhimõtteliselt ühest saare otsast teisi sõidab rahulikult autoga 45 minutit. Keskmine kiirus ongi seal ca 50 km/h. Teed on lihtsalt liiga kitsad ja kurvilised. Kiirteed kui sellist ei eksisteeri. Kohati lihsalt pikem ja laiem sirge. Nii on võimalik käia ka kohtades, mis ei ole turistidest ülerahvastatud.

Teame, et Santorini saart külastavad turistid tihtipeale ühe või paar päeva, kui lähevad Kreetale puhkama näiteks. Täiesti mõistlik, sest Kreetalt sõidab paat Santorinile üsna kiiresti ning päeva või paariga saab üldise ülevaate kergesti, sest saar on niivõrd väike. Põhmõtteliselt nagu Hiiumaa. Meie veetsime siin täpselt nädala ning see andis võimaluse saar korralikult läbi sõeluda, käia nendes populaarsemates kohtades kui ka “peidetud pärlites” ning ühtlasi võtta seda kõike ülirahulikult, nii nagu kohalikud.

Kuna Santorinil otseselt ei ole mitmeid vaatamisväärsusi ja ajaloolisi objekte (välja arvatud üks vinge eelajalooline varemetes marmorlinnak kõrge mäe otsas ja veel üks ajalooline varemetes linnak Akrotiris), siis aega jääbki rohkem mõnusaks viibimiseks. Saab tunnetada, kuidas aeg hakkab kordades aeglasemalt kulgema.

Mis on need kohad, kuhu minna?

Kui rääkida Santorinist, siis loomulikult esimesena kargab pähe üks imeilus linn Oia. Tõesti, väga väga väga ilus linn, kus on terve tänav kaetud marmorplaatidega, mõnus linn. Mulle aga isiklikult meeldis näiteks Imerovigli oma huvitavate tänavate poolest. Kui on aega ringi seigelda, nagu meil oli, siis põhimõtteliselt ükski linn ei jäänud külastamata. Ühed meeldejäävad olid veel tore mäepealene linn Pyrgos, mereäärne Perissa, rannakuurort Kamari, ka Megalochori oma pankrannikupealse laheda veiniistanduse poolest, muidugi pealinn Fira, ja loomulikult meie ööbimiskoht Akrotiri, mille tipus asetses ülilahe majakas ja kus käisime päris mitu õhtut päikeseloojangut vaatamas.

Olime oma ööbimiskohaga eriti rahul just sellepärast, et ta oli massidest eemal, mõnusalt mäe jalamil, kus sai nii hommikul, päeval kui ka õhtul vaadata tervele saarele ja mõelda, kus käidud ja mis veel nägemata, kus on pilved ja kus on päike. Vaade saare küljel olevale vulkaanile oli muidugi samuti tore. Korra mõtlesime küll, et võiks ju seal ära käia, kuid perenaiselt kuulsime, et ega seal midagi erilist ei ole, lihtsalt kivi ja ülimalt palav. Seega loobusime. Samas laheda purjekaga seal lähedal laguunil peatud oleks olnud kindlasti meeldejääv kogemus.

Mõnusad pärlid

Kui rääkida nendest kohtadest, kuhu Santorinil eriti ei satu, siis üks nendest kohtadest on Akrotiri vana muistne linnak. Ei pea üldse neid varemeid vaatama minema, mis seal ikka, kivi kivi peal, paar ehitise moodi moodustist. Aga ranniku ääres on üks lahe koht nagu Red Beach, päris muljetavaldav rand kõrge punase kalju jalamil. Samuti on seal rannikuääres lahedaid restorane, kus saab värskelt küpsetatud mereanniroogasid. Lubasime ka endale ühe mõnusa homaariroa. Restorani nimi oli The Dolphins, päris mõnus koht.

Kui Oia piirkonnast rääkida, siis peale linna oli hea elamus, kui sõitsime alla sadamasse, kus oli päris mitu restorani, kus sai samuti värket mereandi. Ammoudi Fish Tavern ja Dimitris Ammoudi Taverna näiteks. Parim koht kus lõunat või õhtusööki nautida, otse mere ääres.

Kui ekstreemsustest rääkida, siis üks lahe retk oli ka Ancient Thera külastus. Tegemist on siis iidse pealinnaga, mis asub 360m kõrgusel merepinnast ja asustati juba 9 sajandil. Sõitsime sinna oma väikse autoga, ja järsak oli päris korralik. Mööda serpentiini sõit oli poolteed üsna mõnus, kuni tipu poole millegipärast piirded tee äärest kadusid ja teeolud läksid samuti oluliselt kehvemaks. Natuke kõhe oli. Aga vaade, mis sealt avanes, oli võrratu. Tegemist siis Messavouno mäega, mis on Santorini kõrgeim tipp. Ega linna seal alles polnud, vaid marmorist varemed ja kiviklibu, aga omamoodi elamus sellegipoolest.

Veiniistandused

Santorinil tehakse ka veini. Istandusi on päris mitmeid, kus on võimalik veini maitsta, aga ühed lahedamad kohad on Venetsanos ja teine hea koht oli Santo Wines. Ütleme nii, et mõlemal kohal avanesid terrassilt võrratud vaated, kuna asusid täpselt kaljuserval, aga oluliselt paremalt maitsesid Venetsanos istanduse veinid. Seal käisime ka kahel korral. Meie lemmikkoht Venetsanos asus siis Megalochori linnas, ja Santo oli vaid paar kilomeetrit pealinna poole. Aga peaks ka ära mainima kindlasti, et Santorini ei ole arvestatav veinitootja. Valged veinid on kerged ja mõnusad, isegi üllatavalt head, punased aga tegelikult ei kõlba üldse juua.

Põhimõte aga veiniistandustes igalpool sama, kindla raha eest saad maitsta nende veine ja kõrvale saad võtta midagi näksida. Kõik see toimub aga mõnusalt avatud terrassil, millelt avaneb ilus vaade merele. Ehk siis hea ajaveetmise võimalus.

—

Video võttis kokku terve meie reisi, aga siin lisaks veel mõned fotod. Siinkohal peaks kindlasti ka ära mainima, et Santorini on üks selline koht, kus igal sammul tahaks pildistada, lihtsalt iga nurga tagant avaneb selline vaade, mida tahaks jäädvustada. Lihtsalt ülimalt fotogeeniline saar. On võimatu halba pilti teha. Nii päikeselise päevaga kui ka pilvisega, lihtsalt sihi ja vajuta nuppu, ilus pilt on garanteeritud.

Kreeka Santorini travel reisiblogi teiselpoolmaakera