Seekord ei läinud me lihtsalt puhkusele. Me läksime perega kahekuulisele Euroopa road tripile, mille keskmes oli üks suur eesmärk: jõuda kevadel ja suve hakul Itaaliasse, täpsemalt Toskaanasse, et nautida varajast päikest, head toitu, aeglast elu ja täielikku keskkonnavahetust.

Kokku kestis meie reis umbes 2 kuud. Umbes 11 päeva sõitsime autoga Eestist Toskaanasse. Seejärel olime Itaalias kokku 5 nädalat. Tagasisõit võttis umbes 12 päeva ning kulges läbi Taani ja Rootsi.

Aga kogu selle suure tiiru süda oli ikkagi Toskaana.

Mina sain teha distantsilt tööd. Abikaasa oli lapsepuhkusel. Meie väike 3-kuune tütar sai oma esimese suurema seikluse. Ja meie saime aru, et vahel ei ole vaja põgeneda töö eest, vaid lihtsalt vahetada keskkonda, kus seda teha.

Miks just Toskaana?

Ma olen Itaalias varem käinud mitu korda. Ühe korra olen isegi Tallinnast autoga Itaaliasse sõitnud. Seega ei olnud Toskaana minu jaoks täiesti uus koht.

Aga seekord oli kõik teistmoodi.

Kui oled kahekesi reisil, siis võid üsna vabalt improviseerida. Ärkad, lähed, sööd, eksid ära, kõnnid 20 000 sammu, jood õhtul veini ja homme uuesti.

Kui reisil on kaasas 3-kuune beebi, siis improvisatsioon muutub natuke… huvitavamaks. Iga päev sõltub sellest, millal laps magab, millal sööb, millal on hea tuju ja millal universum otsustab, et nüüd võiks autos täiest kõrist protesteerida.

Aga just sellepärast sobis Toskaana meile ideaalselt.

Toskaana ei ole koht, mida peab “ära tegema”. See ei ole nimekiri vaatamisväärsustest, kus sa hommikust õhtuni ringi jooksed, keel vestil. Toskaana on koht, kus võib lihtsalt olla.

Jood hommikul head kohvi. Vaatad üle põldude. Sõidad läbi küngaste. Ostad väikesest külapoest pastat, juustu, prosciutto’t ja veini. Õhtul teed süüa. Paned lapse magama. Istud õues ja mõtled, et ega elul väga palju rohkem vaja ei olegi.

5 nädalat on juba päris pikk aeg

Tavaliselt minnakse Toskaanasse nädalaks.

Ja siis juhtub see, mis paljude nädalaste reisidega juhtub: kõik tuleb ära näha.

Ühel päeval Firenze. Teisel päeval Siena. Kolmandal Pisa. Siis San Gimignano, Chianti, mõni veinimaja, mõni pilt küpressialleel, üks kiire espresso ja juba ongi kohver autos tagasi.

Meil oli aega 5 nädalat.

See muudab kogu reisi iseloomu.

Sa ei pea igat päeva maksimaalselt täis pressima. Sa võid hommikul otsustada, et täna ei lähegi kuhugi. Või et läheme ainult lähimasse külasse jäätist sööma. Või et sõidame lihtsalt niisama ringi ja vaatame, kuhu tee viib.

Ja just nii hakkab Toskaana päriselt avanema.

Sa saad aru, et San Gimignano ei ole ainus romantiline mägilinn. Selliseid linnakesi on kümneid. Mõni uhkem. Mõni vaiksem. Mõni turistidega täidetud. Mõni selline, kus tundub, et ainus elumärk on vana mees, kes istub kohviku ees ja vaatab sind sellise pilguga, nagu sa oleksid kogemata tema elutuppa parkinud.

5 nädalaga hakkad aru saama, et Toskaana ei ole üks koht. See on mitu erinevat maailma ühes piirkonnas.

Jagasime Toskaana kaheks: põhjaosa ja lõunaosa

Meie plaan oli lihtne.

Esimese poole ajast olime Toskaana põhjapoolsemas osas. See oli hea baas, et avastada kohti nagu Firenze, Pisa, Livorno, Lucca, San Gimignano, Volterra ja Chianti piirkond.

Teise poole veetsime lõuna pool, Val d’Orcia kandis. Seal jäid lähedale Montepulciano, Montalcino, Siena, Arezzo, Pienza, Pitigliano, Sorano ja kogu see kuldsete küngastega maastik, mille järgi paljud inimesed Toskaanat üldse ette kujutavad.

Ja tuleb ausalt öelda: põhja- ja lõunapoolne Toskaana on väga erinevad.

Põhja pool on rohkem uhkust, raha, ajaloolisi linnu, tuntud vaatamisväärsusi ja seda klassikalist “siin on kõik ilus ja hästi restaureeritud” tunnet.

Lõuna pool on rohkem loodust, vaikust, avarust ja seda veidi metsikumat Toskaana hinge. Seal on vähem lärmi. Vähem gruppe. Vähem seda tunnet, et iga nurga taga müüakse sulle külmkapimagnetit.

Mulle meeldisid mõlemad. Aga täiesti erinevatel põhjustel.

Esimene kodu Volterra lähedal

Esimese poole reisist elasime Volterra külje all ühes majas, mis oli ümbritsetud põldudega.

Sellist majutust nimetatakse Itaalias agriturismo’ks. See on sisuliselt maamajutus või talumajutus, tihti viinamarjaistanduste, oliivisalude või põldude keskel. Mõnikord töötab seal päriselt ka talu. Mõnikord on see rohkem ilus maaeluline majutus, kus saad nautida vaadet ja rahu.

Meie jaoks oli see ideaalne.

Hommikul ärkasime vaikuses. Ümberringi põllud. Kaugemal künkad. Õhk soe, aga mitte veel suviselt lämmatav. Beebi sai rahulikult magada, mina sain tööd teha ja kui tuli tahtmine kuskile minna, siis oli auto ukse ees.

Volterra ise oli juba väga mõnus avastus. See on üks neist Toskaana mägilinnadest, kus on ajalugu, vaateid, kiviseid tänavaid ja natuke vähem turistimöllu kui mõnes kuulsamas kohas.

Volterra on tuntud oma etruski ajaloo, alabastrikäsitöö ja võimsate vaadete poolest. Linn on kõrgel mäe otsas ning juba sinna sõitmine on omaette elamus. Tee lookleb läbi põldude ja küngaste ning iga natukese aja tagant tahaks auto kinni pidada, sest “siit saab kindlasti hea pildi”.

Spoiler: kogu Toskaanas saab iga 300 meetri tagant hea pildi.

Firenze kultuuri häll

Firenze on üks neist linnadest, kuhu tasub minna isegi siis, kui sul on kunstiajaloost üsna ükskõik.

Sest Firenze ei küsi, kas sa oled valmis. Ta lihtsalt virutab sulle renessansiga vastu nägu.

Kõige kuulsam sümbol on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk Firenze Duomo. See hiiglaslik kuppel on midagi sellist, mida pildilt vaadates küll tunned ära, aga päriselt selle ees seistes mõtled ikkagi: “Okei, nad ei teinud nalja.”

Duomo ümbrus on rahvarohke, lärmakas ja turistidest pungil, aga see ei muuda vaadet vähem võimsaks. Kui oled juba Firenzes, siis tasub kindlasti jalutada ka Ponte Vecchio sillale. See on kuulus vana sild, mille küljes ripuvad poed nagu väikesed ajaloolised karbid.

Kunstihuviliste jaoks on Uffizi galerii üks suurimaid põhjuseid Firenzesse minna. Seal on Botticelli, Leonardo da Vinci, Michelangelo ja kogu see seltskond, kelle nimed kõlavad nagu kultuuriloo raskekahurvägi.

Kui tahad näha Michelangelo Taavetit, siis tuleb minna Accademia galeriisse. Ja kuigi see on üks maailma kuulsamaid skulptuure, on päriselt selle ees seismine ikkagi midagi muud kui õpikus pildi vaatamine.

Aga minu jaoks ei ole Firenze ainult muuseumid.

Firenze on ka lihtsalt jalutamine. Piazza della Signoria. Palazzo Vecchio. Kitsad tänavad. Väikesed kohvikud. Nahapoed. Gelato. Rahvamassid. Ja õhtune vaade Piazzale Michelangelo juurest üle linna.

Kui minna Firenzesse väikese lapsega, siis tuleb lihtsalt tempo maha võtta. Kõike ei jõua. Ja ausalt öeldes pole vajagi. Firenze on linn, kus ka paar tundi jalutamist annab juba suure elamuse.

Pisa torn on endiselt viltu

Pisa on naljakas koht.

Ühest küljest on seal üks maailma kuulsamaid vaatamisväärsusi — viltune torn. Teisest küljest on tunne, et ilma selle tornita ei räägiks Pisast väga paljud inimesed üldse.

Piazza dei Miracoli ehk Imede väljak on muidugi ilus. Seal on Pisa torn, katedraal, baptisteerium ja suur roheline väljak, kus kõik teevad kohustuslikku pilti, nagu nad hoiaksid torni kätega püsti.

Ja jah, me tegime ka pilti. Loomulikult tegime. Milleks teeselda, et oleme kuidagi kõrgemal tasemel turistid?

Aga kui aus olla, siis Pisa ise jättis üsna tavalise mulje. Torniala on võimas ja vaatamist väärt, aga ülejäänud linn mõjus pigem vaikse ja veidi aguliliku kohana. Mitte halvas mõttes. Lihtsalt pärast Firenzet, Sienat või San Gimignanot ei tekkinud tunnet, et tahaks Pisas mitu päeva veeta.

Minu soovitus olekski: mine Pisasse, vaata torn ära, jaluta natuke ringi, joo kohv ja liigu edasi.

Kõlab karmilt, aga Toskaanas on konkurents lihtsalt liiga tugev.

Lucca rahulikum ja väga mõnus linn

Kui Pisa jättis pigem “torn nähtud, liigume edasi” tunde, siis Lucca oli palju mõnusam üllatus.

Lucca on ilus, rahulik ja väga jalutatav linn. Selle üks ägedamaid asju on vana linnamüür, mille peal saab kõndida või rattaga sõita. See on lai, roheline ja mõnus koht, kus võtta tempo maha.

Väikese lapsega oli Lucca hea valik just sellepärast, et see ei olnud nii väsitavalt intensiivne kui Firenze. Seal sai rahulikult käruga liikuda, vanalinnas jalutada, kohvikutes peatuda ja lihtsalt linna nautida.

Lucca ei karju sulle näkku, et ta on tähtis. Ta lihtsalt on ilus. Selliseid kohti hakkad pikema reisi jooksul aina rohkem hindama.

San Gimignano tornide linn

San Gimignano on üks neid kohti, mis näeb juba kaugelt vaadates efektne välja.

Mäe otsas asuv linn, mille kohal kõrguvad keskaegsed tornid. Kunagi oli neid torne palju rohkem, tänaseks on alles osa, aga sellest piisab täiesti, et linn mõjuks nagu ajast välja kukkunud dekoratsioon.

San Gimignano on romantiline, ilus ja väga fotogeeniline. Samas on ta ka väga populaarne. See tähendab, et kõrghooajal võib seal olla päris palju rahvast.

Meie jaoks oli San Gimignano üks neist kohtadest, mida oli tore uuesti näha. Aga 5 nädalat Toskaanas õpetab kiiresti, et ilus mägilinn ei ole siin erand. See on pigem formaat.

Ja see ongi Toskaana võlu.

Alguses oled vaimustuses ühest mägilinnast. Siis avastad järgmise. Siis kolmanda. Siis neljanda. Lõpuks hakkad aru saama, et neid on nii palju, et võimatu on kõiki “ära teha”.

Ja ei peagi.

Chianti veinipiirkond

Chianti piirkond on üks tuntumaid veinialasid Toskaanas.

Kui kujutad ette looklevaid teid, viinamarjaistandusi, küpresse, kivimaju ja väikeseid veinimaju, siis oled üsna lähedal.

Me ei teinud Chianti piirkonnas mingit suurt ametlikku veinireisi. Pigem sõitsime ringi ja astusime läbi veinimajadest, mis tee peale jäid. Kokku käisime vist neljas erinevas veiniistanduses. Eesmärk oli lihtne: osta õhtusöögi kõrvale midagi kohalikku.

See on üks parimaid viise Toskaana nautimiseks.

Sa ei pea alati broneerima pikka degusteerimist, istuma tundide kaupa ja kuulama põhjalikku loengut mullastiku kohta, kuigi ka see võib väga äge olla. Vahel piisab sellest, et astud sisse, räägid paar sõna, maitsed veini, ostad pudeli või kaks ja sõidad edasi.

Chianti vein mõjus meile pigem maise ja veidi toorema karakteriga. Selline vein, mis sobib hästi lihtsa toiduga. Pasta, liha, juust, tomat, oliiviõli. Ta ei ürita olla liiga peen. Ta on otsekohene. Nagu itaallane, kellelt sa küsisid parkimise kohta ja said vastuseks 11 käeliigutust, aga mitte ühtegi selget juhist.

Trühvlijaht Toskaanas

Üks erilisemaid kogemusi põhjapoolses Toskaanas oli trühvlijaht.

Läksime väikese neljaliikmelise seltskonnaga metsa, kaasas trühvlikoer ja kohalik juhendaja. Trühvlijaht kõlab väga romantiliselt ja natuke salapäraselt, aga praktikas tähendab see seda, et koer teeb kogu töö ära ja inimesed kõnnivad tema järel, üritades mitte liiga kasutud välja näha.

Trühvlid kasvavad maa all, tavaliselt teatud puude juurte lähedal. Koer on treenitud nende lõhna tundma. Kui ta lõhna kätte saab, hakkab ta kaevama. Siis tuleb inimene kiiresti appi, sest trühvel tuleb ettevaatlikult välja võtta, mitte lasta koeral seda entusiastlikult ära süüa.

Meie koer oli väga tubli.

Umbes ühe tunniga leidis ta kolm päris korraliku suurusega musta trühvlit. Meie muidugi võime öelda, et “me leidsime”, aga olgem ausad — koer leidis. Meie olime rohkem moraalne tugi.

Pärast saime maitsta ka leitud trühvleid. See oli väga ehe kogemus, sest trühvel ei tulnud restoranitaldrikul lihtsalt kuskilt köögist, vaid olime tund aega varem ise metsas juures olnud, kui see maa seest välja võeti.

Sellised kogemused jäävad reisist sageli paremini meelde kui järjekordne suur vaatamisväärsus.

Teine kodu Val d’Orcia ja lõunapoolne Toskaana

Reisi teiseks pooleks liikusime lõuna poole, Val d’Orcia piirkonda.

Ja see oli täpselt see Toskaana, mida nähakse postkaartidel, kalendrites ja nendes Instagrami piltides, kus kõik näeb kahtlaselt liiga ilus välja.

Kuldsete toonidega künkad. Üksikud küpressid. Looklevad teed. Väikesed kivimajad. Vaikus. Avarus. Päikeseloojangud, mis panevad korraks telefoni käest ära panema, sest isegi pilt ei suuda seda päriselt edasi anda.

Val d’Orcia on minu arvates üks ilusamaid piirkondi Toskaanas. Kui põhja pool on rohkem linnu ja kuulsat ajalugu, siis lõuna pool on rohkem maastikku ja tunnet.

Siin ei pea isegi kindlat sihtkohta olema. Piisab sellest, et sõidad. Peatud. Vaatad. Sõidad edasi. Ostad kohvi. Lähed järgmisesse külasse. Vaatad uuesti.

Väikese lapsega oli see ideaalne. Ei mingit sundi. Ei mingit “peame jõudma”. Lihtsalt rahulik kulgemine.

Montepulciano, Montalcino ja veinid, mis hakkavad vaikselt iseloomu näitama

Lõunapoolses Toskaanas muutus ka veinielamus.

Kui Chianti oli pigem maine, toorem ja otsekohesem, siis Brunello veinid mõjusid hoopis teistmoodi.

Brunello di Montalcino tuleb Montalcino piirkonnast ja see on tummisem, tugevam, sügavam ja samas kuidagi pehmem vein. Aromaatsem. Küpsem. Selline vein, mille puhul saad aru, et siin ei ole tegemist lihtsalt “ostame õhtusöögi kõrvale pudeli” joogiga, vaid millegagi, millele võibki eraldi tähelepanu anda.

Montepulciano kandis on samuti suurepärased veinid, eriti Vino Nobile di Montepulciano. Montepulciano ise on ka väga ilus mägilinn — järskude tänavate, vaadete, veinikeldrite ja klassikalise Toskaana atmosfääriga.

Käisime ka lõuna pool mitmes veinimajas. Jällegi pigem lihtsalt läbi sõites, mitte suure programmiga. See sobis meie reisi stiiliga väga hästi. Kuna elasime piirkonnas pikemalt, ei pidanud kõike ühe päevaga ära proovima.

Ja see ongi pikema reisi luksus: saad valida hetke.

Pienza väike linn Val d’Orcia südames

Üks armsamaid avastusi oli Pienza.

Pienza on väike, ilus ja väga harmooniline linn Val d’Orcia südames. See ei ole suur. See ei ole lärmakas. Aga seal on midagi väga paigas.

Linn on tuntud ka pecorino juustu poolest, nii et kui sulle meeldib juust, siis Pienza on ohtlik koht. Väga lihtne on minna “lihtsalt vaatama” ja lahkuda kotitäie juustuga, sest noh, kuidagi peab ju kohalikku majandust toetama.

Pienza puhul meeldis mulle kõige rohkem selle rahulik ilu. Vaated üle Val d’Orcia küngaste on imelised. Tänavad on väikesed ja romantilised. Kõik on kuidagi mõõdus. Ei liiga suur, ei liiga väike. Just paras.

Kui peaksin soovitama ühte väikest linna lõunapoolses Toskaanas, kuhu kindlasti minna, siis Pienza oleks nimekirjas väga kõrgel kohal.

Siena uhke, keskaegne ja täiesti teistmoodi kui Firenze

Siena on üks tähtsamaid linnu Toskaanas ja kindlasti koht, mida tasub külastada.

Kui Firenze on renessansi suur lava, siis Siena on tumedam, keskaegsem ja kompaktsem. Seal on teistsugune energia.

Siena süda on Piazza del Campo — suur karbikujuline väljak, mis on üks ilusamaid linnaväljakuid Itaalias. See on koht, kus toimub kuulus Palio di Siena hobuste võidusõit. Isegi kui sa seda üritust ei näe, on väljakul istudes lihtne aru saada, miks see koht nii eriline on.

Teine suur vaatamisväärsus on Siena katedraal ehk Duomo di Siena. See on väljast muljetavaldav, aga seest veel võimsam. Must-valge marmori kasutus, detailid, põrandad, lagi — kõik on väga rikkalik. Kui Firenze Duomo mõjub väljast suurejooneliselt, siis Siena katedraal avaldab eriti tugevat muljet just seest.

Kui jaksu on, tasub minna ka Torre del Mangia torni või vähemalt nautida vaateid linna kõrgematest kohtadest. Siena vanalinn on ise samuti elamus — kitsad tänavad, telliskivitoonid, väikesed poed ja tugev ajalooline atmosfäär.

Siena sobib hästi ühepäevaseks külastuseks, aga seal võiks vabalt olla ka kauem. See on linn, kus on piisavalt vaatamist, aga mis ei väsita päris samamoodi nagu Firenze.

Pitigliano ja Sorano lõunapoolse Toskaana väiksed üllatajad

Kui Pienza oli ilus ja harmooniline, siis Pitigliano oli dramaatiline.

Pitigliano on ehitatud tufakivist kalju peale ja kaugelt vaadates tundub, nagu linn kasvaks otse kivist välja. See on väga eriline vaatepilt.

Linn ise on kitsaste tänavate, kivimajade ja vana ajalooga. Seal on hoopis teistsugune tunne kui Chianti piirkonna klassikalistes veinilinnades. Natuke salapärasem. Natuke metsikum. Natuke vähem lihvitud.

Sorano on samas kandis ja mõjub samuti väga ehedalt. Need kohad ei ole võib-olla esimesed nimed, mis Toskaana reisiplaani pannakse, aga just seetõttu nad meile meeldisidki.

Pärast mitut nädalat tuntud linnu ja piirkondi hakkavad sellised väiksemad kohad eriti hästi tööle. Seal on vähem ootusi. Ja tihti rohkem üllatusi.

Saturnia allikad ja looduslik spaa

Üks reisi meeldejäävamaid kogemusi oli Saturnia kuumaveeallikates suplemine.

Saturnia allikad on looduslikud termaalveed, kus soe vesi voolab kivist moodustunud basseinidesse. See näeb välja nagu koht, mille keegi oleks spetsiaalselt reisiajakirja jaoks ehitanud, aga ei — loodus lihtsalt otsustas seal eriti efektne olla.

Vesi on soe, mineraalne ja lõhnab natuke väävli järgi. Ütleme nii, et romantiline spaa ja keedumuna aroom kohtuvad seal üsna elegantselt.

Aga kogemus ise oli mega.

Olla keset loodust soojas voolavas vees, ümberringi Toskaana maastik — see oli täpselt üks neist hetkedest, mille pärast selline reis ette võtta.

Väikese lapsega tuleb sellistes kohtades muidugi praktiliselt mõelda. Kus parkida, kui kaua olla, millal minna, mida kaasa võtta. Aga kui logistika paigas, siis Saturnia on kindlasti külastamist väärt.

Vahepeal põikasime ka Rooma

Pärast nädalaid idüllilist Toskaanat tekkis ühel hetkel tunne, et tahaks midagi täiesti teistsugust.

Ja siis oli Rooma täpselt kahe tunni autosõidu kaugusel.

Mulle on Rooma alati tohutult meeldinud. See linn on korraga kaootiline, väsitav, võimas, ilus ja täiesti ainulaadne.

Rooma erilisus tuleb minu jaoks kontrastist. Sa kõnnid kaasaegses linnas, autod sõidavad, inimesed kiirustavad, keegi joob baaris espressot, ja siis seisab su kõrval 2000 aastat vana vare. Lihtsalt seisab seal. Nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas.

Colosseum, Forum Romanum, Pantheon, Trevi purskkaev, Piazza Navona, Hispaania trepid, Vatikan — neid kohti võib ju nimetada klassikaks, aga põhjus on lihtne: need ongi võimsad.

Me olime Roomas kolm päeva ja see oli mõnus vaheldus. Pärast Toskaana vaikust oli äge sattuda linna, mis kubiseb inimestest, ajaloost, mürast, skuutritest, turistidest ja sellest suurest kultuurilisest kihist, mida Roomas on igal sammul.

Muidugi väikese lapsega on Rooma veidi keerulisem kui rahulik Val d’Orcia. Käruga munakividel liikumine on omaette sport. Aga linn ise annab nii palju energiat, et see kõik tundub osa kogemusest.

Reisi lõpus mere äärde

Oma Itaalia perioodi lõpupoole olime ka ranniku ääres, Viareggio kandis.

Pärast viinamarjaistandusi, mägilinnu ja kuldseid künkaid oli meri mõnus muutus. Viareggio on tuntud oma pika ranna, promenaadi ja klassikalise Itaalia mereäärse puhkusemeeleolu poolest.

See ei olnud enam see postkaardilik Val d’Orcia ega ajalooline Firenze. See oli teine rütm. Rohkem rannapuhkus. Rohkem jalutamist mere ääres. Rohkem tunnet, et reis hakkab vaikselt lõpu poole liikuma.

Mulle meeldis, et meie 5 nädalat Itaalias ei olnud ainult üks ja sama pilt. Meil oli Toskaana põhjaosa, lõunaosa, Rooma ja lõpuks ka meri. See andis reisile hea tasakaalu.

Töö ja puhkus vaheldumisi

See reis ei olnud klassikaline puhkus.

Mina tegin vahepeal tööd. Oli päevi, kus hommik algas arvuti taga, mitte kohvikus. Oli päevi, kus käisime paar tundi ringi ja siis tuli tagasi majutusse minna, sest tööasjad vajasid tegemist või laps vajas rahu.

Aga just see tegigi reisi võimalikuks.

Me ei pidanud kaheks kuuks elu pausile panema. Me võtsime elu kaasa ja viisime selle teise keskkonda.

See on suur vahe.

Distantsilt töötamine Toskaanas ei tähenda, et iga päev istud veinipõllu ääres sülearvutiga ja oled Instagrami-unistuse kehastus. Tegelikkuses otsid vahel normaalset internetti, paned lapse une ajal kiirelt asjad tehtud ja loodad, et Teamsi kõne ajal keegi taustal väga dramaatiliselt ei protesti.

Aga isegi siis on vahe tohutu.

Pärast tööpäeva ei lähe sa samale tänavale, samasse poodi ja samasse rutiini. Sa lähed Toskaana külavahele. Või sõidad Pienzasse. Või ostad kohalikku veini. Või vaatad päikeseloojangut üle Val d’Orcia.

Keskkond muudab palju.

Mida 5 nädalat Toskaanas meile õpetas?

Kõige rohkem seda, et aeglane reisimine on täiesti teistmoodi kogemus.

Kui sul on nädal, siis sa tarbid kohta. Kui sul on 5 nädalat, siis sa hakkad sinna natuke sisse elama.

Sa leiad oma lemmikpoe. Sa tead, kust saab paremat kohvi. Sa ei tunne enam, et pead iga päev midagi suurt tegema. Sa võid lubada endale tavalisi päevi.

Ja need tavalised päevad võivadki lõpuks kõige rohkem meelde jääda.

Hommikud meie agriturismo’s Volterra lähedal. Õhtusöögid kohaliku veiniga. Sõidud läbi Chianti. Vaated Val d’Orcia küngastele. Jalutuskäigud Pienzas. Trühvlijaht koeraga. Soe vesi Saturnias. Kolm päeva Roomas. Rannikuõhk Viareggio kandis.

See ei olnud reis, kus kõik oli kogu aeg mugav ja lihtne. 3-kuuse lapsega road trip läbi Euroopa ei ole mingi “viskame paar asja autosse ja lähme” projekt. See on logistika, kannatlikkus ja aeg-ajalt päris korralik väsimus.

Aga see oli seda väärt.

Kas läheksime uuesti?

Jah. Ilmselt küll.

Itaalia on selline koht, mida võibki avastama jääda. Aga tegelikult ei ole Itaalia puhul isegi oluline, kas iga linn, küla ja nurgatagune saab läbi käidud.

Oluline on miljöö.

See aeglane elu. Hea kohv. Lihtne toit, mis maitseb paremini kui paljud keeruliselt tehtud road mujal. Inimesed. Vaated. Kultuur. Kerge kaos. Veidi draamat. Palju ilu.

Toskaana on kindlasti Itaalia pärl. Aga mitte ainult sellepärast, et seal on kuulsad linnad ja ilusad veinimajad.

Toskaana võlu on selles, et ta lubab sul tempot maha võtta.

Ja kui tuled sinna perega, väikese lapsega, töö ja puhkuse vahepealses rütmis, siis saad aru, et vahel ei olegi vaja ideaalset puhkust.

Vahel on vaja lihtsalt teist keskkonda.

Natuke päikest. Natuke pastat. Natuke veini. Natuke und, kui beebi lubab.

Ja palju neid hetki, kus vaatad üle kuldsete küngaste ja mõtled: jah, sellepärast me siia sõitsimegi.

Mõni reis algab lennupiletite ostmisega.

Meie oma algas sellega, et pakkisime maasturi nii täis, nagu koliksime pooleks aastaks lõunasse.

Katuseboks peale. Pagasiruum täis. Riided kaasa. Beebiriided kaasa. Mänguasjad kaasa. Vanker kaasa. Toidud kaasa. Kõik need “äkki läheb vaja” asjad ka loomulikult kaasa.

Sest kui reisile läheb emme, issi ja 3-kuune tütreke, siis ei ole pakkimine enam lihtsalt pakkimine. See on väike logistikaoperatsioon.

Startisime Tallinnast aprilli lõpus. Meie suurem sihtkoht oli Itaalia. Täpsemalt Toskaana, kus tahtsime puhata natuke üle kuu aja. Kokku peaaegu viis nädalat.

Aga päris nii see ei käi, et istud 3-kuuse beebiga autosse, paned navigatsiooni Toskaanasse ja ütled: “Näeme kahe päeva pärast.”

Ei.

Perearstiga nõu pidades oli soovitus selge: nii väikese beebiga võiks päevas sõita pigem 2–3 tundi korraga. Mitte rohkem. Beebil peab olema mugav. Peatusi peab olema piisavalt. Kiirustada ei ole mõtet.

Ja ausalt öeldes sobis see meile väga hästi.

Sest me ei tahtnudki teha reisi, kus eesmärk on võimalikult kiiresti kohale jõuda. Me tahtsime teha päris Euroopa ringreisi. Sellist, kus oluline ei ole ainult sihtkoht, vaid kogu teekond sinna ja tagasi.

Kallis?

Natuke huumorit ka vahele. Selleks, et aru saada, kui kallis on Eestis igapäevaelu, selleks peab ise Euroopas ringi sõitma ja seda igapäevast elu kogema. Igapäevane elu on: hinnad toidupoes, hinnad kohvikus ja restoranis, meelelahutus, kütus, hinnad riidepoes jne.

Ütleme nii, et ainuke riik, kus hinnad tundusid selgelt kallid olevat, oli Taani. Igalpool mujal oli odavam kui Eestis. Tehes neid samu asju, mida teeme Eestis, tegime me igalpool mujal Euroopa riikides. Ja väga selgelt oli tunda vahet. Ammu on möödas ajad, kus “välismaa on kallis”. Nüüd on vastupidi. Välismaal puhkamine on soodsam kui Eestis puhkamine.

Selline oli meie tunnetus. Ja tavaliste inimestena, me võrdlesimegi neid tavalisi asju.

Podcast

Kusjuures, sellest retkest käis podcastis “Järgmine peatus” rääkimas ka minu abikaasa, mille kohta saad kuulata Spotifys. Õhtulehe artikkel on siin ja podcasti saab kuulata Spotify-s.

Meie reis ei olnud “Tallinn-Toskaana-Tallinn”

Me oleksime võinud valida kõige kiirema tee. Sõita pikad päevad. Süüa tanklates. Magada kuskil kiirtee ääres. Lugeda kilomeetreid ja ohata, et “varsti oleme kohal”.

Aga see ei oleks olnud meie moodi.

Meie tahtsime, et reis ei tunduks maanteel tallamisena. Me ei tahtnud seda tunnet, et jälle peab autosse istuma ja jälle on ees tohutult kilomeetreid.

Seetõttu võtsime tempo teadlikult maha.

Mõnes kohas olime ühe öö. Mõnes kaks. Mõnes lausa kolm. Ja kui koht meeldis, siis nautisime seda nii palju kui võimalik.

Jalutasime linnades. Otsisime ilusaid parke. Nautisime vaateid. Sõime hästi. Tegime lapsega rahulikke peatusi. Ja andsime endale loa mitte kõike näha.

See viimane on väga oluline.

Euroopas autoga reisides on kogu aeg kiusatus kuhugi veel põigata. Siin on üks loss. Seal on üks järv. Siin on ilus linn. Seal on mõni kuulus muuseum. Ja kui hakkad kõike võtma, siis muutub reis kiiresti Exceli tabeliks.

Meie eesmärk ei olnud muuseumituur. Meie eesmärk oli miljöö, kultuur, hea toit, ilusad linnad, loodus ja perega koos olemine.

Väike beebi muutis reisi aeglasemaks. Ja paremaks.

Kui me oleksime kahekesi reisinud, oleksime ilmselt sõitnud pikemaid otsi. Võib-olla oleksime rohkem kohti vahele pressinud. Võib-olla oleksime hommikul vara startinud ja õhtul hilja järgmisse kohta jõudnud.

Aga 3-kuuse beebiga reisides on päevadel teine rütm.

Peatused tulevad siis, kui neid on vaja. Mitte siis, kui Google Maps ütleb, et nüüd oleks loogiline paus teha.

Mõni hommik algab aeglasemalt. Mõni lõuna venib pikemaks. Mõni plaan muutub. Mõni vaade jääb nägemata. Ja mõni täiesti juhuslik peatus osutub päeva parimaks osaks.

See õpetas meid reisima palju rahulikumalt.

Me ei kiirustanud. Me ei ajanud taga linnukesi nimekirjas. Me ei tahtnud päeva lõpuks öelda: “Vähemalt nägime ära.”

Tahtsime hoopis tunda, et meil oli mõnus päev.

Ja enamasti oligi.

Esimene peatus: Tallinnast Pärnu Hedon Spasse

Meie reis algas Tallinnast. Aga mitte kohe Euroopa suunas täiskiirusel.

Esimene peatus sündis täiesti eksprompt: Pärnu Hedon Spa.

Tagantjärele oli see väga hea otsus. Selline pehme algus reisile. Saime juba kodust välja, aga mitte veel “päris suurele teele”. Beebiga oli hea esimene väike katsetus. Meie saime korraks hingata ja aru saada, et nüüd see reis tõesti algab.

Järgmisel päeval võtsime suuna edasi lõuna poole.

Riia jäi tee peale, aga seal me ei peatunud. Seekord oli Läti pigem läbisõit. Esimene päris ööbimiskoht väljaspool Eestit oli Kaunas.

Kaunas: suvine üllatus Leedus

Kaunas oli meie jaoks väga mõnus esimene linnapeatus.

Ööbimiskoha valisime linna südamesse. See oli kogu reisi üks läbiv põhimõte: kui juba peatus, siis võimalikult kesklinna või sellisesse kohta, kus kõik oluline oleks jalutuskäigu kaugusel.

3-kuuse beebiga ei taha sa õhtul veel hakata autoga restorani otsima, parkimiskohta jahtima ja siis vankriga kuskilt äärelinnast kesklinna seiklema.

Kaunases käisime õhtul peatänaval söömas ja järgmisel päeval jalutasime linnas ringi. Ilm oli ilus ja suvine. Linn ise armas, rahulik ja mõnusa energiaga.

See oli hea algus.

Selline tunne tekkis, et olgu, see reis päriselt töötab.

Poola, mille kohta räägitakse liiga palju jama

Poola oli meie järgmine suurem osa teekonnast.

Ja ausalt? Poola üllatas meid väga positiivselt.

Millegipärast olin ma varem Poola kohta kuulnud pigem sellist juttu, et teed on halvad, kõik on hall, kõik on kole ja sealt tuleb lihtsalt kuidagi läbi saada.

No ei.

Tänu viimaste aastate põhjalikele teedeehitustele on Poolas praegu Euroopa mõttes väga korralikud teed. Kohati isegi ühed parimad, mida sellel reisil nägime.

Sõita oli mugav. Kiirteed olid head. Ja kui rekkade tipptunde ning nädalasiseseid tihedamaid lõike vältida, siis on Poola läbimine täiesti okei.

Mõnikord tasub vanad eelarvamused lihtsalt prügikasti visata. Poola puhul kindlasti.

Varssavi: linn, mis jättis palju parema mulje, kui ootasime

Varssavis olime kaks päeva.

Ja jälle — positiivne üllatus.

Varssavi ei ole võib-olla esimene linn, mis tuleb pähe, kui mõelda mõnusale Euroopa linnapuhkusele. Aga tegelikult on seal palju, mida nautida.

Linn on suur, elav ja huvitav. Seal on ajalugu, modernsust, parke, häid söögikohti ja mõnusat jalutamisruumi.

Meie jaoks oli oluline, et saaksime rahulikult liikuda. Vankriga. Ilma suure logistilise peavaluta. Selleks sobis Varssavi hästi.

Kuna oleme toidu suhtes pigem nõudlikud — ütleme otse, gurmaanid — siis ei läinud me reisil “vaatame, mis ette jääb” taktikaga. Igas linnas tegime enne eeltööd. Vaatasime, kus süüa. Mis on päriselt hea. Kus on mõnus atmosfäär. Kus ei pea pärast õhtut mõtlema, et oleks võinud parem olla.

Sest kui sul on igas linnas ainult üks-kaks õhtut, siis ei taha neid raisata suvalise söögikoha peale.

Krakov: vanalinn, arhitektuur ja head söögielamused

Krakovis olime samuti kaks päeva.

See linn meeldis meile väga.

Krakovi vanalinn on kaunis. Arhitektuur on ilus. Tänavad on mõnusad. Seal on palju kohti, kus lihtsalt jalutada ja linna tunnet sisse hingata.

Jällegi ei ajanud me taga muuseume ega pikki vaatamisväärsuste nimekirju. Meie jaoks oli oluline linnas olemine ise. Jalutamine. Kohvikud. Restoranid. Pargid. Inimesed. Majad. Tänavad. See tunne, mis linnast jääb.

Krakovis sai teha samme. Sai süüa hästi. Sai natuke lihtsalt olla.

Ja see oligi täpselt see, mida me vajasime.

Tšehhi: kiire läbisõit läbi Brno

Pärast Poolat jõudsime Tšehhi.

Ööbisime Brnos, aga Tšehhi ise jäi meil seekord pigem läbisõidu rolli. Prahasse me minna ei plaaninud. Oleme Prahat varem näinud ja selle reisi loogikasse see ei sobinud.

See on autoreisi puhul samuti oluline otsus: sa ei pea igal pool peatuma ainult sellepärast, et “jääb ju tee peale”.

Tegelikult jääb Euroopas tee peale kogu aeg midagi.

Kui iga võimalust kasutada, siis jõuad lõpuks küll palju näha, aga mitte midagi päriselt nautida.

Nii et Tšehhist liikusime üsna kiiresti edasi Austria poole.

Viin: suurlinn, lossid ja mägedest ümbritsetud kodu

Viinis olime kolm ööd.

Viin on juba hoopis teine maailm. Suursugune, ilus, korras ja klassikaline. Selline linn, kus isegi tavaline jalutuskäik võib tunduda natuke nagu filmis.

Kuna Viini südames ööbimine oli üsna kallis, siis valisime teistsuguse lahenduse. Leidsime majutuse linnast väljas, ühes armsas mägedest ümbritsetud külakeses.

Meil oli katuse all kahetoaline mõnus korter. Viin jäi lühikese autosõidu kaugusele.

See töötas meie jaoks väga hästi. Saime rahulikuma kodubaasi, rohkem ruumi ja väikese hingamispausi linnamelust. Beebiga on selline asi suur pluss.

Viinis jalutasime palju. Vaatasime olulisemad lossid ja uhked hooned ära nii palju, kui jaksasime. Me ei hakanud endale tegema liiga suurt kultuuriprogrammi. Võtsime linna rahulikult.

Viin on selline koht, kuhu võib alati tagasi minna.

Ossiachi järv: vaade, mis jääb meelde

Pärast Viini sõitsime Austria lõunaossa, Ossiachi järve äärde.

Ja see peatus oli üks kogu reisi ilusamaid.

Ööbisime kõrgel mäe otsas asuvas majas, kus meil oli kahe magamistoaga katusekorter suure rõduga. Rõdult avanes vaade otse järvele.

See vaade oli lihtsalt lummav.

Hommikul ärkad, astud rõdule ja vaatad, kuidas järv all helgib. Õhtul istud samal rõdul ja näed, kuidas valgus mägede vahel muutub. Selline koht, kus tahaks korraks telefonid ära panna ja lihtsalt vaadata.

Olime seal kaks ööd.

Ja kuigi see ei olnud meie reisi peamine sihtkoht, siis sellised peatused teevadki autoreisi eriliseks. Sa leiad tee pealt kohti, kuhu sa võib-olla eraldi kunagi ei lendaks. Aga kui oled autoga, siis need kohad lihtsalt avanevad sulle.

Garda järv: Itaalia ütles tere

Ossiachist sõitsime edasi Itaaliasse.

Esimene peatus oli Garda järve ääres. Olime seal kaks ööd.

Ja oi, kuidas meile Garda meeldis.

See oli nagu esimene päris Itaalia hingetõmme sellel reisil. Järv, mäed, oliivipuud, soojem õhk, ilusad vaated ja see mõnus Itaalia idüll.

Majutuse leidsime hooajavälise soodsama hinnaga ühte vanast oliiviistandusest tehtud butiikhotelli. See oli täpselt selline koht, kus saad kohe aru, miks inimesed Garda järve armastavad.

Seal võiks vabalt kaks nädalat lihtsalt olla.

Jalutada. Süüa. Vaadata järve. Sõita väikestesse küladesse. Juua hommikul kohvi. Süüa õhtul pastat. Ja korrata.

Aga meie suurem sihtkoht ootas.

Toskaana.

11 päeva Tallinnast Toskaanasse

Kokku kestis meie teekond Eestist Toskaanasse 11 päeva.

See oli täpselt paras tempo.

Mitte liiga kiire. Mitte liiga veniv. Piisavalt aeglane, et beebil oleks mugav ja meil endal ka tunne, et reis juba käib, mitte et me alles “sõidame reisile”.

See ongi autoga reisimise võlu.

Kui lennukiga minnes algab puhkus sageli alles sihtkohas, siis autoga minnes võib puhkus alata juba esimesest päevast.

Meie puhul algas see Pärnus. Jätkus Kaunases. Süvenes Poolas. Muutus Viinis suuremaks. Läks Austrias maaliliseks. Ja jõudis Gardal esimest korda tõeliselt Itaalia meeleollu.

Toskaana: viis nädalat Itaalia südames

Toskaanas olime kokku peaaegu viis nädalat.

Selle aja jooksul jõuab piirkonda juba päris korralikult avastada. Mitte ainult kiirelt läbi sõita ja öelda, et “käisime Firenzes ja sõime pastat”.

Toskaana kohta tegin eraldi põhjaliku postituse, seega siin ma kõike uuesti lahti ei kirjuta. Aga lühidalt: selle viie nädalaga sai Toskaanat ikka väga palju kogetud.

Jaotasime oma ööbimised põhja- ja lõunapoolse piirkonna vahel. Lisaks olime mõned ööd ka rannikul. Käisime mägilinnades. Nautisime vaateid. Sõitsime läbi viinamarjaväljade. Uurisime väikeseid külasid. Käisime Saturnias looduslikes kuumaveeallikates suplemas. Käisime trühvlijahil ja sõime hiljem oma leitud trühvlit. Külastasime veiniistandusi ning maitsesime Chiantit ja Brunellot.

Ja loomulikult ostsime mõned pudelid ka kaasa.

See on oma autoga reisimise suur pluss: kui midagi meeldib, saad selle kaasa võtta. Ei pea mõtlema pagasi kaalupiirangule ega sellele, kas veinipudel käsipagasisse lubatakse.

Autoga mahub.

Või noh, peaaegu alati mahub.

Väike kõrvalepõige Rooma

Toskaanas olles käisime ka kolm päeva Roomas.

Rooma on Rooma.

Võimas, kaootiline, ilus, väsitav, ajalooline ja täiesti omaette maailm. Beebiga Roomat avastada ei ole päris sama, mis kahekesi hommikust õhtuni ringi kapata, aga see oligi meie reisi stiil.

Võtsime rahulikult. Vaatasime seda, mida jõudsime. Jalutasime. Sõime hästi. Nautisime linna, mitte ei üritanud Roomat ära vallutada.

Sest Roomat ei valluta nagunii kolme päevaga. Rooma lihtsalt annab sulle väikese ampsu ja ütleb: tule kunagi tagasi.

Toskaanast sai isu täis. Kui see üldse võimalik on.

Viie nädalaga tekkis lõpuks tunne, et nüüd oleme Toskaanat päriselt näinud.

Muidugi võiks seal alati veel olla. Alati on mõni uus mägilinn. Mõni uus veinimaja. Mõni uus vaade. Mõni uus restoran. Mõni küla, kuhu pole veel jõudnud.

Aga meie jaoks oli see piisav aeg, et mitte lahkuda tundega, et kõik jäi pooleli.

Toskaana oli selle reisi fookus. Sinna me tahtsime jõuda. Seal tahtsime pikemalt olla. Seal tahtsime puhata.

Ja seda me ka tegime.

Tagasitee algas Viareggio kandist

Juunis tuli hakata tagasi liikuma.

Esimene peatus pärast Toskaanat oli Viareggio kandis, kus saime mõnusa korteri otse mere äärde. Meie terrass oli vaid mõne sammu kaugusel liivarannast.

See oli mega ilus.

Selline koht, kus ärkad hommikul ja meri on praktiliselt sinu elutoa ees. Beebiga on see eriti mõnus, sest kõik on lähedal. Ei pea pakkima poolt elamist kaasa, et randa minna. Astud lihtsalt välja.

See oli ideaalne pehme üleminek enne pikemat tagasiteed.

Tagasi Garda äärde, seekord põhja poole

Pärast Viareggiot sõitsime taas Garda järve äärde.

Esimesel korral olime veetnud aega pigem järve lõunapoolses osas. Seekord võtsime ette põhjaosa ja olime seal kaks ööd.

Garda põhjaosa on teistsugune. Mägisem. Dramaatilisem. Võimsamate vaadetega.

Kui lõuna pool on rohkem sellist pehmet Itaalia puhkusemeeleolu, siis põhja pool on rohkem mägede ja järve koosmõju. Väga ilus.

Garda kinnitas teist korda sama mõtet: sinna läheks hea meelega pikemaks tagasi.

Como, Lugano ja Šveitsi Alpid

Tagasiteel külastasime ka Como järve.

Como on kuulus põhjusega. Seal on ilu, raha, mäed, villad ja see natuke filmilik Itaalia järveäärne tunne.

Tee peale jäi ka Lugano järv, mis viis meid juba Šveitsi.

Šveits on jälle täiesti omaette kogemus. Kõik on korras. Kõik on ilus. Kõik on kallis. Klassika.

Sõitsime läbi Šveitsi Alpide Saksamaa poole. Need vaated olid muidugi võimsad. Autoreisi puhul on sellised teelõigud ise juba vaatamisväärsus.

Sa ei pea tingimata kuskil kaua peatuma. Vahel piisab sellest, et sõidad ja akna taga jookseb üks postkaardivaade teise järel.

Saksamaa: Nürnberg ja Berliin

Esimene ööbimiskoht Saksamaa suunal jäi kuhugi piiri kanti. Sealt liikusime edasi Nürnbergi ja hiljem Berliini.

Berliinis olime kolm ööd.

Ja Berliin oli põnev.

Ma ei olnud seal varem käinud, seega oli huvitav lõpuks oma silmaga näha linna, millest nii palju räägitakse. Berliin ei ole klassikalises mõttes ilus nagu Viin või Firenze. Aga ta on väga huvitav.

Sõda tegi linnaga oma töö. Palju on uuemat arhitektuuri. Palju on erinevaid ajastuid. Müür, ajalugu, lennujaam, kultuur, inimesed — kõik on kuidagi teistmoodi.

Berliinis on karakterit.

Ta ei ürita kõigile meeldida. Ja selles ongi tema võlu.

Samas beebiga oli Berliin ka paras ettevõtmine. Suur linn, palju liikumist, palju vahemaid. Seetõttu oli kolm ööd hea valik. Piisavalt, et tunnetada linna. Mitte nii palju, et ära väsida.

Hamburg jäi tee peale

Hamburg jäi samuti tee peale, aga seal olime varem käinud. Seega ei olnud see seekord reisi fookuses.

Tagasiteel oli meie eesmärk tulla hoopis Taani ja Rootsi kaudu.

Mitte sellepärast, et see oleks kõige soodsam või kõige kiirem. Ei ole.

Lihtsalt sellepärast, et oleks huvitav.

Mina ei olnud varem Taanis käinud ja tahtsin sealt läbi sõita. Autoreisi üks suur võlu ongi see, et saad valida tee mitte ainult efektiivsuse järgi, vaid ka uudishimu järgi.

Taani: väikesed linnad ja mõnus Kopenhaagen

Saksamaal olime kokku umbes viis päeva. Taanis umbes kolm päeva.

Taani üldmulje oli selline rahulik ja natuke hõre. Väiksemad linnad olid armsad, aga pigem vaiksed ja tagasihoidlikud.

Kopenhaagen jättis aga väga mõnusa mulje.

Värviliste majade piirkond, vanalinn, mereäärne, sadam, tänavad, kohvikud — kõik see oli äge. Kopenhaagenis on mõnus linnaline energia, aga mitte nii väsitav kui mõnes suurlinnas.

See on koht, kus tahaks kunagi pikemalt olla. Süüa veel paremini. Jalutada veel rohkem. Ja võib-olla mitte kogu aeg kalkuleerida, et “huvitav, mitu eurot see võileib nüüd maksis”.

Taani ei ole odav. Ütleme nii.

Taanist Rootsi: sillad, tunnelid ja 120 eurot

Taanist Rootsi saab minna praamiga, aga meie valisime tee läbi sildade.

See tähendab teekonda üle silla, üle muuli ja läbi merealuse tunneli. Kõik kokku on päris pikk ja muljetavaldav ühendus.

Aga ka üsna kallis.

Tollid ja ülesõidud läksid kokku umbes 120 eurot.

Kui võrrelda kogu marsruuti, siis Tallinnast Itaaliasse sõites kulus meil kütuse ja teemaksude peale umbes 400 eurot. Kui aga tulla tagasi läbi Taani ja Rootsi ning lisada juurde sillad, ülesõidud ja laevareis, siis läheb hind sisuliselt kahekordseks.

Ehk praktiline järeldus on lihtne: kõige soodsam on tulla ikka läbi Poola.

Aga kas Taani ja Rootsi kaudu tulemine oli huvitavam? Meie jaoks küll.

Ja see oligi seekord põhjus.

Tagasitee kestis 13 päeva

Kui Toskaanasse jõudmine võttis meil 11 päeva, siis tagasisõit kestis pikemalt: umbes 12 ööd ja 13 päeva.

Seda oli ka tunda.

Tagasitee on alati natuke teistsugune. Minnes on elevus suurem. Kõik on ees. Sihtkoht ootab. Iga peatus viib lähemale millelegi suurele.

Tagasi tulles hakkab kuskil kuklas juba kodu paistma. Samas ei tahtnud me ka tagasiteed lihtsalt ära kannatada. Seetõttu tegimegi sellest eraldi reisi: Itaalia järved, Šveits, Saksamaa, Taani, Rootsi.

See aitas hoida tunnet, et reis kestab lõpuni, mitte ei muutu viimaseks pikaks kohustuslikuks autosõiduks.

Kuidas me peatusi valisime?

Selle reisi üks tähtsamaid õppetunde oli see, et peatuskohtade valik määrab väga palju.

Me ei valinud ööbimisi juhuslikult.

Kui olime linnas, tahtsime olla kesklinnas või vähemalt jalutuskäigu kaugusel põhilisest elust. Kui olime looduses, tahtsime vaadet, ruumi ja rahu. Kui olime pikemalt paigal, tahtsime korterit, kus oleks mugav ka beebiga olla.

Väikese lapsega ei taha sa igal õhtul mõelda, kuidas kõik asjad jälle tuppa viia, kus lapsega olla, kus süüa teha või kuidas vankriga treppidest üles saada.

Seetõttu muutub majutus palju olulisemaks kui lihtsalt “koht, kus magada”.

Samamoodi valisime söögikohti.

Meile meeldib hästi süüa. Ja kui iga peatus on oluline, siis ei taha õhtusööki raisata kehva koha peale. Tegime enne eeltööd, lugesime arvustusi, vaatasime menüüsid ja valisime kohti, kus oleks päriselt hea.

See ei tähenda, et kõik pidi olema peen. Vastupidi. Mõnikord on parim koht väike lihtne restoran, kus tehakse ausat toitu. Aga suvaliselt me enamasti sööma ei läinud.

Mida me teadlikult ei teinud?

Me ei teinud muuseumimarataoni.

Me ei üritanud igas linnas kõiki vaatamisväärsusi ära näha.

Me ei põiganud igale poole ainult sellepärast, et “see on ju kuulus koht”.

Me ei pannud päevadesse liiga palju plaane.

Ja see oli õige otsus.

Sellise reisi puhul tuleb teha valikuid. Eriti beebiga. Kui üritad kõike teha, siis lõpuks ei naudi keegi. Beebi väsib. Vanemad väsivad. Päevad muutuvad logistiliseks pusleks.

Meie tahtsime, et reis oleks mõnus.

See tähendas, et vahel jätsime midagi nägemata. Ja see oli täiesti okei.

Mida annab 8 nädalat autoga Euroopas?

Kaheksa nädalat on piisavalt pikk aeg, et reis ei ole enam lihtsalt puhkus.

Sellest saab ajutine elustiil.

Sul tekib uus rütm. Pakkimine muutub lihtsamaks. Peatused muutuvad loomulikumaks. Sa õpid, mis töötab ja mis mitte. Sa saad aru, kui palju asju tegelikult vaja läheb. Ja kui palju asju sai kaasa võetud lihtsalt sellepärast, et autos ju ruumi oli.

Katuseboksiga reisides on muidugi see oht, et võtad kaasa pool kodu.

Aga beebiga oli see ka mugav. Meil olid olemas riided erinevateks ilmadeks, mänguasjad, vanker, toit ja kõik vajalik. Ei pidanud iga asja pärast muretsema.

Oma autoga reisimine annab suure vabaduse.

Sa ei sõltu lennujaamadest. Sa ei pea mõtlema pagasilimiidile. Sa saad peatuda, kui vaja. Sa saad muuta plaane. Sa saad minna sinna, kuhu ühistranspordiga oleks tüütu minna.

Ja kui kuskil veiniistanduses maitseb Brunello eriti hästi, siis saad mõne pudeli kaasa võtta. Väike, aga oluline boonus.

Meie tütar alustas reisi 3-kuusena ja lõpetas 5-kuusena

Kui reis algas, oli meie tütar 3-kuune.

Kui reis lõppes, oli ta juba 5-kuune.

Selle aja jooksul nägi ta kümmet riiki. Kui palju ta sellest mäletab? Tõenäoliselt mitte midagi.

Aga meie mäletame.

Me mäletame teda Garda järve ääres. Toskaana külades. Austria mägede vahel. Kopenhaageni tänavatel. Auto tagaistmel. Hotellitubades. Korterites. Restoranides. Jalutuskärus. Terrassil mere ääres.

Ja võib-olla ongi see reisi kõige ilusam osa.

Laps ei pea seda mäletama selleks, et see oleks oluline.

Meie jaoks oli see esimene suur pere seiklus. Esimene kord, kui tundsime, et jah, lapsega saab reisida küll. Lihtsalt teistmoodi.

Aeglasemalt. Pehmemalt. Rohkem pause tehes. Vähem üle pingutades.

Aga saab.

Kas teeksime seda uuesti?

Kindlasti.

Kas see oli kogu aeg lihtne? Ei.

Kas auto oli vahel asju täis nagu rändtsirkus? Jah.

Kas iga päev läks plaani järgi? Loomulikult mitte.

Kas mõni sõidupäev oli väsitav? Ikka.

Aga kogu kogemus oli seda väärt.

Ilm oli valdavalt hea. Marsruut oli põnev. Peatused olid mõnusad. Toskaana oli imeline. Ja kõige tähtsam: me saime olla koos.

Mitte kiirustades. Mitte graafikut taga ajades. Mitte “kohale jõudmise” nimel kõike muud ohverdades.

Me saime päriselt teel olla.

Ja vahel ongi see kõige parem viis reisimiseks.

Meie marsruut lühidalt

Tallinnast Toskaanasse sõitsime umbes 11 päevaga:

Tallinn → Pärnu → Kaunas → Varssavi → Krakov → Brno → Viin → Ossiachi järv → Garda järv → Toskaana.

Toskaanas olime peaaegu viis nädalat, lisaks tegime sealt kolmepäevase põike Rooma.

Tagasi tulime umbes 13 päevaga:

Toskaana → Viareggio kant → Garda järve põhjaosa → Como → Lugano → Šveitsi Alpid → Saksamaa → Nürnberg → Berliin → Hamburgi suund → Taani → Kopenhaagen → Rootsi → Eesti.

Kokku tuli sellest 8 nädalat Euroopat, palju kilomeetreid, palju häid söögikohti, palju ilusaid vaateid ja üks väga korralik pere seiklus.

Selline, mida ei unusta.