Viimati käisin Rodose saarel Kreekas 2019. aastal koos oma hea sõbraga. Tegin sellest ka eraldi postituse siin samas reisiblogis. Mäletan, et ilm oli palav, saar ise ilus, tegevust jagus ja see oli natuke isegi romantiline paik. Mõtlesin juba siis, et just sellisele saarele tahaks tulla romantilisele puhkusele koos naisega või siis seltskonnaga, paarikestega, kuna saarel on selline romantiline hõng.

 

 

Nüüd, viis aastat hiljem, olen taas kahekesi Rodose saarel, sedapuhku oma naisega, kahe nädala pikkusel puhkusel. Ütleksin, et kaks nädalat on Rodose-suguse üsna kompaktse saare jaoks enam kui küll. Samas on kaks nädalat just paras aeg, et võtta rahulikult, nautida iga hetke, sõita lemmikkohtadesse ilma liigse kiirustamiseta.

Mäletan ka, kui kuum oli Rodose saarel 2024. aasta juunis. Ühel nädalal purustasime isegi saare kuumarekordi, kui kraadiklaas näitas üle 40 soojakraadi – täiesti pöörane. Muidu oli ilm lihtsalt suurepärane: kaks nädalat järjest säras taevas pilvitu ja päike paistis hommikust õhtuni.

2 nädalat, 2 erinevat ööbimist

Ma peaks ütlema, et üldiselt Rhodos on selline 1-nädala sihtkoht. Ühest nädalast täiesti piisab, et Rhodose põhikohad läbi käia-sõita. Saar on põhimõtteliselt pool Saaremaad. Pindalalt natuke suurem kui Hiiumaa. Kui ma Hiiumaa suudan ühe päevaga läbi sõita ja Saaremaaga tutvuda 3 päevaga, siis Rhodosele 1-nädal kulutada on enam kui küll. Aga seal on ka oluliselt rohkem teha ja vaadata loomulikult.

2 nädalat võtsime seetõttu, et saaksime ka puhata ja võtta tempo 2x aeglasemaks, et nautida, puhata ja seejuures ka kauneid paiku külastada. Kaks nädalat annab tegelikult võimaluse ka erinevaid muid nurgataguseid ja soppe avastada, mis peamistest turistikohtadest natuke välja jäävad.

Esimese nädala veetsime ühes mega lahedas butiik-hotellis Faliraki lähedal, mäenõlval, fantastilise vaatega merele. Saime ka ühe penthouse toa, kus terrass oli suurem kui meie hotelliruum ise. Kuna terass ja vaade olid fantastilised nii päeval päevitamiseks kui hilisõhtul enne magamaminekut tiksumiseks imeline, siis me praktiliselt ei läinudki hotelli basseini äärde mitte kordagi. Võib-olla ainult ühe korra.

Teise nädala veetsime saare lõunapoolses osas Lardos Beachi kandis, mis asub Lindosest väheke lõunapool. Tegemist oli mõnusa privaatsete villade kompleksiga, kus saime endale kahekorruselise villa, oma aia, basseini, korraliku köögi ja grilliga. Ideaalne asukoht, et õhtuti Lindoses käia ning lõunapoolse saarega tutvuda, kus asustus on hõredam ja üleüldse rahulikum.

Kuna siin oli meil ka õues äge grill ja kohalik soovitas ka ühte kalapoodi, kus saab värskelt püütud mereande osta, siis otsustasimegi, et teeme ise grillitud kaheksajalga, koos mõnede tiigerkrevettidega. Esimest korda, kui kaheksajalga ise täiesti nullist grillisin. Loomulikult oli abiks YouTube. Ja kaheksajalg on meie mõlema suur lemmik.

 

Rhodos on mõnusalt kompaktne ja täis põnevaid kohti kõigile. Kes tahab pidutseda, siis nemad ongi peamiselt Rhodose pealinnas, vanalinnas ja ongi sellega rahul. Seal on küllaga häid kokteilikaid, restorane, pubisid ja klubisid. Igav ei hakka ja melu on rohkelt.

Ringi sõites on samuti põnev. Kohti mida avastada on palju ning autoga kulgemine on lihtsalt ilus. Ükskõik, kas sõidad mööda mägiseid, kauneid vaateid, mis vaheldub lahedate väikeste mägikülade ja veiniistandustega. Või siis sõidad mööda mereäärset teed ja naudid sealset vaadet.

Siin tookski välja eraldi need kohad, mis mulle isiklikult Rhodosel väga meeldivad. Ja täiesti suvalises järjekorras.

Rhodose vanalinn

Rhodose linn on põhjapool asuv pealinn, kus peamiselt noored pidu panevad ja vanemad inimesed restoranides head ja paremat söövad. Aga lisaks sellele on tegelikult seal üsna põnev. Eriti just vanalinn on koht, mis on põnev. Nii sees kui ka müüride vahel. Kõik need kitsad tänavad, rohkelt ajalugu, hulganisti restorane ja põnevaid poode. Vanalinnast väljaspool on mitmeid poode, ägedaid kokteilikaid. Eriti lahe kokteilibaar/klubi asub täpselt Elli rannas – Ronda Beach Bar.

Kõnsisin oma mugavate ketsidega vanalinna munakividel ja sain sekundi pealt aru, et ajamasin töötab.Street of Knights’ilt leidsin igal sammul uue vapikilbi ja mõtlesin, kuidas vennad siinsamas sajandeid tagasi tõsimeeli maailma valitseda kavatsesid. Kõige ägedam oli aga Suurmeistri palee: seinad pakatavad gooti uhkusest ning õhk lõhnab krohvi, ajaloo ja natuke õlle järele.

Käisime siin päeval niisama kolamas, aga õhtul on mõnusalt kõik tuledes ja restoranid melu täis. Parimad restoranid asuvad vaiksemates kohtades, kui tahad tõelist elamust saada. Aga kui lihtne mereand ja liha ka kõlbab, siis mistahes resto vanalinna platsil melu keskel on täiesti ok.

Anthony Quinn Bay romantiline rannasopp

Vesi on nii klaar, et mu varbad paistsid isegi siis, kui olin juba nabani sees. Snorgeldasin, nägin kalu, kive. Tulime siia õhtul enne päikseloojangut, peale seda suuremat massi. Soovitan soojalt siia õigel ajal tulla, muidu on see liiga ülerahvastatud turistilõks. Nüüd on siia ka täitsa muhe baar tehtud, mida eelmisel korral, ca 5 aastat tagasi, ei olnud.

Rhodose Acropolise varemed

Monte Smithi künkast kujunes paras kardio, aga vaade selle eest maksab iga higipiisa tagasi. Arvestades, et sellel päeval, kui siia varemeid avastama tulime oli Rhodose kuumuse rekord, üle 40 kraadi. Hellenistlik staadion, Odeon ja Apollo tempel. Kolonnid on osaliselt Itaalia restauraatorite 20. sajandi nuputöö, nii et koosneb see koht korraga antiigist ja vintage-betoonist.

Ei midagi erilist, aga kui tahad natuke ajalugu ja natuke vaheldust, siis igati tore koht, kust läbi sõita. Kui oled Ateena akropolises käinud ja Rooma Colosseumi külastanud, siis ilmselgelt need varemed siin on lapsekingades. Aga jah, hea vaheldus. Ja tore on mõtiskleda iidse ajaloo üle, et kuidas ikka paartuhat aastat tagasi siin see eluke toimus, täpselt sama päikese all, aga lihtsalt teistmoodi.

Lindose katuserestoranid ja Acropolis

Ütleks nii, et Lindos jättis mulle kõige ägedama mulje tervel Rhodosel. Kuidagi see valge linn, katustel asuvad restoranid, ja dramaatiliselt paistev akropolis otse mäejärsakul, see kõik oli üks kompaktne romantiline tervik. Eelmisel korral, kui Rhodose saart külastasin, siis ma ei viitsinud sinna üles varemete juurde ronida. Aga see on absoluutselt soovitatav kogemus.

Ülevalt avaneb 360° vaade küla majakatustele ja merele. Alla tulles olime ühes katuserestoranis. Pimedal ajal on akropol ilusasti valgustatud ja restoranid tuledes ning melu on äärmiselt nauditav.

St Paul’s Beach prestiižne rand ja kokteilid

See on vaikne laguuni-kujuline rand Lindose all. Lamamistoolid on kallimad. Seekord võtsime lamamistoolid. Aga see on seda väärt, kui tahad sellest lahesopist saada täiuslikku elamust. Toolidele on ka teenindus kiire, kokteilid tuuakse otse kätte. Õhtupäike paistab otse randa, hea koht fotodeks. Me ise tulimegi siia päeva teises pooles, kui päike ei olnud nii kuum ja rahvast oli vähem. Kohaliku legendi järgi saabus siia apostel Paulus 1. sajandil. Aga selle faktiga pole ausaltöeldes midagi peale hakata.

Mojito Beach Bar ja boheemlaslik meeleolu

Asub Lachania kandis. Õhkkond on muretu, bambuskiiged, chill-muusika ja korralikud mojitod. Hinnad soodsamad kui suuremates kuurortides. Laupäeva õhtuti on tihti elav muusika, seega kui otsid rahulikku kohta, vali pigem argipäev. Muidu aga hästi selline remote koht, äärmiselt pikk ja tühi rannariba. See tühjus ja avarus ja merevee puhtus on äärmiselt lõõgastav.

Monolithose varemed järsul mäerahnul ja peidetud rand

Kindlus on ehitatud otse 100 m kõrgusele kaljule. Trepp on kivist ja vihmaga libe. Tipus on väike valge kabel ja sealt avaneb supervaade. Alla minnes saab jalutada Fourni liivaranda, hea koht kiireks ujumiseks.

Castle of Kritinia varemed ja vaated

Kindlus asub 131 m kõrgusel, seepärast on vaated lahedad: näeb Chalki saart ja Türgi rannikut. Ehitas rüütlite ordu 15. sajandil, et piraate eemal hoida. Päikesevarju seal pole, seega võta kaasa müts ja vesi.

Kamiros iidse linna varemed

Antiiklinn, mida kutsutakse ka „mini-Pompeiks”. Tänavatel on selge ruudustik ja keskel suur veehoidla. Tasub lugeda infotahvleid, et aru saada, kuidas nad 226 eKr maavärina järel linna üles ehitasid. Ekskursioonile kulub u 1 tund.

Väike soovitus. Turistid käivad vaatamisväärsustega tutvumas tihti hommikul ja päeval. Meie tulime siia 1 tund enne sulgemist. Täielik vaikus ja tühjus. Ilma liialdamata, me olime ainukesed, kes seda maagilise vaatega linna sellel õhtul külastasid.

Mussolini Villa varemed ja ajalugu

30-ndail ehitatud villa Profitis Iliase mäel. Mussolini lasi endale selle ehitada, aga teadagi mis temaga juhtus, Mussolini ise ei jõudnud siia kunagi, aga maja seisab ikka. Toas näeb kooruvaid freskosid ja viltuseid treppe. Terrassilt avaneb miljonivaade. See on ka hea fotokoht.

Mahajäetud hotelli varemed

Pooleli jäänud 70-ndate betoonhotell. Graffitid igal seinal ja lahtised trepid teevad sellest populaarse „urbexi” koha. Katuse pealt on vaade metsale ja merele. Kindlasti taskulamp ja kinnised jalanõud. Asub täiesti suvaliselt tee ääres kuskil võsas. Ehk ei olegi kergesti leitav koht. Aga igaljuhul, kui otsid põnevust ja sellised “abandoned” kohad meeldivad, siis see meeldib sulle ka kindlasti.

Eleousa külas itaaliapärane vana sanatoorium

Itaallased ehitasid küla 1930-ndail; peahoone oli hiljem tuberkuloosisanatoorium. Täna on kõik mahajäetud, sees on pikad võlvkoridorid ja sammaskäigud. Ümberringi toimetavad metsikud kuked ja kitsed. Krohv variseb. Aga arhitektuur on mega ilus. Kõrval on üks megasuur purskkaev roheka veega. Ükskord nägin kuidas lapsed seal ujusid. Päris pull.

Liblikaorg (Butterfly Valley) ja äge tunnel

Parim aeg külastuseks pidi olema juuni lõpp kuni september, kui tuhanded tiigrikoid seal puhkavad. Näeb neid enamasti puutüvedel. Ütleme nii, et esimesel korral tundus see koht üsna mõttetu. Esiteks seetõttu, et mind ei huvita liblikad ega putukad, ja teiseks, ei näinud ma nii palju liblikaid, et seda võiks liblikate oruks nimetada. Paar liblikat siin ja seal. Sõbra koduaias näeb neid isegi rohkem.

Teisel korral, mõtlesin, et proovin uuesti, lähme naisega läbi. Sama lugu. Paar liblikat, suht mõttetu. Aga tore jalutus pargis. Kuigi, kui kolmas kord peaks Rhodosele sattuma siis 100% kindel, et sinna orgu enam küll ei lähe.

Filerimos ja suur rist

Platool seisab 18 m betoonrist, millesse saab (kui uks avatud) trepist üles ronida. Seest on vaade Türgi rannikule ja lennujaamale. Ristini viib tee, mille ääres on Kristuse kannatuste reljeefid. Paabulinnud jalutavad ringi. Mõned varemed ja hooned. Tore vaheldus jalutamiseks ja avastamiseks.

Veinid ja veiniistandused

Ma pole kunagi Kreeka veinidest palju teadnud. Jah, tõepoolest, ikka Kreekas palju käidud, saari on siin palju. Ja veini on ka joodud. Aga esimest korda nüüd Rhodosel süvenesin natuke rohkem veinidesse.

Minu eesmärk ei olnud mitte neid alumise riiuli 1-euroseid veini juua, et oleks hea odav, või igaltpoolt kannuga majaveini tellida. Vastupidi, külastasime mitmeid veiniistandusi, tootjate butiike, käisime ka eraldi veinipoodides ostmas teadlikult erinevas hinnaklassis veine. Enamsti jäid valitud veinipudeli hinnad sinna 15-30€ vahemikku.

Olin äärmiselt üllatunud, et Rhodosel toodetud veinid on tõesti väga head. Täiesti alahinnatud. Eriti just punased. Nii mõnigi 20 eurone vein aastast 2015 maitses nagu 140 eurone Burgundia. Täiesti liialdamata.

Enamasti on ikka nii, et kuskil Kreeka saarel olles võtad ju restoranist lihtsalt majaveini, väga levinud on võtta üks kann seltskonna peale jne. Vahel võtad ka pudeliga valget veini palava ilmaga. Keskkond on ilus, päike paistab, kõik maitseb hästi. Ja süvenenud olen veinidesse pigem harva. Meenub, et Santorini saarel ja ka Kreeta saarel sai käidud mõnedes veinikohtades eraldi.

Kounaki, Kivotos, Ebonas, Emery, Triantafillou, Piperis on mõned, mis teele jäid. Ja ma räägin siinpuhul just punastest veinidest. Mitte nendest odavamatest, vaid midagi üle 15 euro. Ja sealt hakkavad juba väga head veinid välja tulema. Kui hoolikalt valida, mõni parem aastakäik ja näiteks 30 eurone. Siis on see lihtsalt totaalne maitseelamus, mida õhtul ilusa vaatega terrassil magustoiduks võtta.