5 nädalat perega Itaalias Toskaana päikese all

Seekord ei läinud me lihtsalt puhkusele. Me läksime perega kahekuulisele Euroopa road tripile, mille keskmes oli üks suur eesmärk: jõuda kevadel ja suve hakul Itaaliasse, täpsemalt Toskaanasse, et nautida varajast päikest, head toitu, aeglast elu ja täielikku keskkonnavahetust.

Kokku kestis meie reis umbes 2 kuud. Umbes 11 päeva sõitsime autoga Eestist Toskaanasse. Seejärel olime Itaalias kokku 5 nädalat. Tagasisõit võttis umbes 12 päeva ning kulges läbi Taani ja Rootsi.

Aga kogu selle suure tiiru süda oli ikkagi Toskaana.

Mina sain teha distantsilt tööd. Abikaasa oli lapsepuhkusel. Meie väike 3-kuune tütar sai oma esimese suurema seikluse. Ja meie saime aru, et vahel ei ole vaja põgeneda töö eest, vaid lihtsalt vahetada keskkonda, kus seda teha.

Miks just Toskaana?

Ma olen Itaalias varem käinud mitu korda. Ühe korra olen isegi Tallinnast autoga Itaaliasse sõitnud. Seega ei olnud Toskaana minu jaoks täiesti uus koht.

Aga seekord oli kõik teistmoodi.

Kui oled kahekesi reisil, siis võid üsna vabalt improviseerida. Ärkad, lähed, sööd, eksid ära, kõnnid 20 000 sammu, jood õhtul veini ja homme uuesti.

Kui reisil on kaasas 3-kuune beebi, siis improvisatsioon muutub natuke… huvitavamaks. Iga päev sõltub sellest, millal laps magab, millal sööb, millal on hea tuju ja millal universum otsustab, et nüüd võiks autos täiest kõrist protesteerida.

Aga just sellepärast sobis Toskaana meile ideaalselt.

Toskaana ei ole koht, mida peab “ära tegema”. See ei ole nimekiri vaatamisväärsustest, kus sa hommikust õhtuni ringi jooksed, keel vestil. Toskaana on koht, kus võib lihtsalt olla.

Jood hommikul head kohvi. Vaatad üle põldude. Sõidad läbi küngaste. Ostad väikesest külapoest pastat, juustu, prosciutto’t ja veini. Õhtul teed süüa. Paned lapse magama. Istud õues ja mõtled, et ega elul väga palju rohkem vaja ei olegi.

5 nädalat on juba päris pikk aeg

Tavaliselt minnakse Toskaanasse nädalaks.

Ja siis juhtub see, mis paljude nädalaste reisidega juhtub: kõik tuleb ära näha.

Ühel päeval Firenze. Teisel päeval Siena. Kolmandal Pisa. Siis San Gimignano, Chianti, mõni veinimaja, mõni pilt küpressialleel, üks kiire espresso ja juba ongi kohver autos tagasi.

Meil oli aega 5 nädalat.

See muudab kogu reisi iseloomu.

Sa ei pea igat päeva maksimaalselt täis pressima. Sa võid hommikul otsustada, et täna ei lähegi kuhugi. Või et läheme ainult lähimasse külasse jäätist sööma. Või et sõidame lihtsalt niisama ringi ja vaatame, kuhu tee viib.

Ja just nii hakkab Toskaana päriselt avanema.

Sa saad aru, et San Gimignano ei ole ainus romantiline mägilinn. Selliseid linnakesi on kümneid. Mõni uhkem. Mõni vaiksem. Mõni turistidega täidetud. Mõni selline, kus tundub, et ainus elumärk on vana mees, kes istub kohviku ees ja vaatab sind sellise pilguga, nagu sa oleksid kogemata tema elutuppa parkinud.

5 nädalaga hakkad aru saama, et Toskaana ei ole üks koht. See on mitu erinevat maailma ühes piirkonnas.

Jagasime Toskaana kaheks: põhjaosa ja lõunaosa

Meie plaan oli lihtne.

Esimese poole ajast olime Toskaana põhjapoolsemas osas. See oli hea baas, et avastada kohti nagu Firenze, Pisa, Livorno, Lucca, San Gimignano, Volterra ja Chianti piirkond.

Teise poole veetsime lõuna pool, Val d’Orcia kandis. Seal jäid lähedale Montepulciano, Montalcino, Siena, Arezzo, Pienza, Pitigliano, Sorano ja kogu see kuldsete küngastega maastik, mille järgi paljud inimesed Toskaanat üldse ette kujutavad.

Ja tuleb ausalt öelda: põhja- ja lõunapoolne Toskaana on väga erinevad.

Põhja pool on rohkem uhkust, raha, ajaloolisi linnu, tuntud vaatamisväärsusi ja seda klassikalist “siin on kõik ilus ja hästi restaureeritud” tunnet.

Lõuna pool on rohkem loodust, vaikust, avarust ja seda veidi metsikumat Toskaana hinge. Seal on vähem lärmi. Vähem gruppe. Vähem seda tunnet, et iga nurga taga müüakse sulle külmkapimagnetit.

Mulle meeldisid mõlemad. Aga täiesti erinevatel põhjustel.

Esimene kodu Volterra lähedal

Esimese poole reisist elasime Volterra külje all ühes majas, mis oli ümbritsetud põldudega.

Sellist majutust nimetatakse Itaalias agriturismo’ks. See on sisuliselt maamajutus või talumajutus, tihti viinamarjaistanduste, oliivisalude või põldude keskel. Mõnikord töötab seal päriselt ka talu. Mõnikord on see rohkem ilus maaeluline majutus, kus saad nautida vaadet ja rahu.

Meie jaoks oli see ideaalne.

Hommikul ärkasime vaikuses. Ümberringi põllud. Kaugemal künkad. Õhk soe, aga mitte veel suviselt lämmatav. Beebi sai rahulikult magada, mina sain tööd teha ja kui tuli tahtmine kuskile minna, siis oli auto ukse ees.

Volterra ise oli juba väga mõnus avastus. See on üks neist Toskaana mägilinnadest, kus on ajalugu, vaateid, kiviseid tänavaid ja natuke vähem turistimöllu kui mõnes kuulsamas kohas.

Volterra on tuntud oma etruski ajaloo, alabastrikäsitöö ja võimsate vaadete poolest. Linn on kõrgel mäe otsas ning juba sinna sõitmine on omaette elamus. Tee lookleb läbi põldude ja küngaste ning iga natukese aja tagant tahaks auto kinni pidada, sest “siit saab kindlasti hea pildi”.

Spoiler: kogu Toskaanas saab iga 300 meetri tagant hea pildi.

Firenze kultuuri häll

Firenze on üks neist linnadest, kuhu tasub minna isegi siis, kui sul on kunstiajaloost üsna ükskõik.

Sest Firenze ei küsi, kas sa oled valmis. Ta lihtsalt virutab sulle renessansiga vastu nägu.

Kõige kuulsam sümbol on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk Firenze Duomo. See hiiglaslik kuppel on midagi sellist, mida pildilt vaadates küll tunned ära, aga päriselt selle ees seistes mõtled ikkagi: “Okei, nad ei teinud nalja.”

Duomo ümbrus on rahvarohke, lärmakas ja turistidest pungil, aga see ei muuda vaadet vähem võimsaks. Kui oled juba Firenzes, siis tasub kindlasti jalutada ka Ponte Vecchio sillale. See on kuulus vana sild, mille küljes ripuvad poed nagu väikesed ajaloolised karbid.

Kunstihuviliste jaoks on Uffizi galerii üks suurimaid põhjuseid Firenzesse minna. Seal on Botticelli, Leonardo da Vinci, Michelangelo ja kogu see seltskond, kelle nimed kõlavad nagu kultuuriloo raskekahurvägi.

Kui tahad näha Michelangelo Taavetit, siis tuleb minna Accademia galeriisse. Ja kuigi see on üks maailma kuulsamaid skulptuure, on päriselt selle ees seismine ikkagi midagi muud kui õpikus pildi vaatamine.

Aga minu jaoks ei ole Firenze ainult muuseumid.

Firenze on ka lihtsalt jalutamine. Piazza della Signoria. Palazzo Vecchio. Kitsad tänavad. Väikesed kohvikud. Nahapoed. Gelato. Rahvamassid. Ja õhtune vaade Piazzale Michelangelo juurest üle linna.

Kui minna Firenzesse väikese lapsega, siis tuleb lihtsalt tempo maha võtta. Kõike ei jõua. Ja ausalt öeldes pole vajagi. Firenze on linn, kus ka paar tundi jalutamist annab juba suure elamuse.

Pisa torn on endiselt viltu

Pisa on naljakas koht.

Ühest küljest on seal üks maailma kuulsamaid vaatamisväärsusi — viltune torn. Teisest küljest on tunne, et ilma selle tornita ei räägiks Pisast väga paljud inimesed üldse.

Piazza dei Miracoli ehk Imede väljak on muidugi ilus. Seal on Pisa torn, katedraal, baptisteerium ja suur roheline väljak, kus kõik teevad kohustuslikku pilti, nagu nad hoiaksid torni kätega püsti.

Ja jah, me tegime ka pilti. Loomulikult tegime. Milleks teeselda, et oleme kuidagi kõrgemal tasemel turistid?

Aga kui aus olla, siis Pisa ise jättis üsna tavalise mulje. Torniala on võimas ja vaatamist väärt, aga ülejäänud linn mõjus pigem vaikse ja veidi aguliliku kohana. Mitte halvas mõttes. Lihtsalt pärast Firenzet, Sienat või San Gimignanot ei tekkinud tunnet, et tahaks Pisas mitu päeva veeta.

Minu soovitus olekski: mine Pisasse, vaata torn ära, jaluta natuke ringi, joo kohv ja liigu edasi.

Kõlab karmilt, aga Toskaanas on konkurents lihtsalt liiga tugev.

Lucca rahulikum ja väga mõnus linn

Kui Pisa jättis pigem “torn nähtud, liigume edasi” tunde, siis Lucca oli palju mõnusam üllatus.

Lucca on ilus, rahulik ja väga jalutatav linn. Selle üks ägedamaid asju on vana linnamüür, mille peal saab kõndida või rattaga sõita. See on lai, roheline ja mõnus koht, kus võtta tempo maha.

Väikese lapsega oli Lucca hea valik just sellepärast, et see ei olnud nii väsitavalt intensiivne kui Firenze. Seal sai rahulikult käruga liikuda, vanalinnas jalutada, kohvikutes peatuda ja lihtsalt linna nautida.

Lucca ei karju sulle näkku, et ta on tähtis. Ta lihtsalt on ilus. Selliseid kohti hakkad pikema reisi jooksul aina rohkem hindama.

San Gimignano tornide linn

San Gimignano on üks neid kohti, mis näeb juba kaugelt vaadates efektne välja.

Mäe otsas asuv linn, mille kohal kõrguvad keskaegsed tornid. Kunagi oli neid torne palju rohkem, tänaseks on alles osa, aga sellest piisab täiesti, et linn mõjuks nagu ajast välja kukkunud dekoratsioon.

San Gimignano on romantiline, ilus ja väga fotogeeniline. Samas on ta ka väga populaarne. See tähendab, et kõrghooajal võib seal olla päris palju rahvast.

Meie jaoks oli San Gimignano üks neist kohtadest, mida oli tore uuesti näha. Aga 5 nädalat Toskaanas õpetab kiiresti, et ilus mägilinn ei ole siin erand. See on pigem formaat.

Ja see ongi Toskaana võlu.

Alguses oled vaimustuses ühest mägilinnast. Siis avastad järgmise. Siis kolmanda. Siis neljanda. Lõpuks hakkad aru saama, et neid on nii palju, et võimatu on kõiki “ära teha”.

Ja ei peagi.

Chianti veinipiirkond

Chianti piirkond on üks tuntumaid veinialasid Toskaanas.

Kui kujutad ette looklevaid teid, viinamarjaistandusi, küpresse, kivimaju ja väikeseid veinimaju, siis oled üsna lähedal.

Me ei teinud Chianti piirkonnas mingit suurt ametlikku veinireisi. Pigem sõitsime ringi ja astusime läbi veinimajadest, mis tee peale jäid. Kokku käisime vist neljas erinevas veiniistanduses. Eesmärk oli lihtne: osta õhtusöögi kõrvale midagi kohalikku.

See on üks parimaid viise Toskaana nautimiseks.

Sa ei pea alati broneerima pikka degusteerimist, istuma tundide kaupa ja kuulama põhjalikku loengut mullastiku kohta, kuigi ka see võib väga äge olla. Vahel piisab sellest, et astud sisse, räägid paar sõna, maitsed veini, ostad pudeli või kaks ja sõidad edasi.

Chianti vein mõjus meile pigem maise ja veidi toorema karakteriga. Selline vein, mis sobib hästi lihtsa toiduga. Pasta, liha, juust, tomat, oliiviõli. Ta ei ürita olla liiga peen. Ta on otsekohene. Nagu itaallane, kellelt sa küsisid parkimise kohta ja said vastuseks 11 käeliigutust, aga mitte ühtegi selget juhist.

Trühvlijaht Toskaanas

Üks erilisemaid kogemusi põhjapoolses Toskaanas oli trühvlijaht.

Läksime väikese neljaliikmelise seltskonnaga metsa, kaasas trühvlikoer ja kohalik juhendaja. Trühvlijaht kõlab väga romantiliselt ja natuke salapäraselt, aga praktikas tähendab see seda, et koer teeb kogu töö ära ja inimesed kõnnivad tema järel, üritades mitte liiga kasutud välja näha.

Trühvlid kasvavad maa all, tavaliselt teatud puude juurte lähedal. Koer on treenitud nende lõhna tundma. Kui ta lõhna kätte saab, hakkab ta kaevama. Siis tuleb inimene kiiresti appi, sest trühvel tuleb ettevaatlikult välja võtta, mitte lasta koeral seda entusiastlikult ära süüa.

Meie koer oli väga tubli.

Umbes ühe tunniga leidis ta kolm päris korraliku suurusega musta trühvlit. Meie muidugi võime öelda, et “me leidsime”, aga olgem ausad — koer leidis. Meie olime rohkem moraalne tugi.

Pärast saime maitsta ka leitud trühvleid. See oli väga ehe kogemus, sest trühvel ei tulnud restoranitaldrikul lihtsalt kuskilt köögist, vaid olime tund aega varem ise metsas juures olnud, kui see maa seest välja võeti.

Sellised kogemused jäävad reisist sageli paremini meelde kui järjekordne suur vaatamisväärsus.

Teine kodu Val d’Orcia ja lõunapoolne Toskaana

Reisi teiseks pooleks liikusime lõuna poole, Val d’Orcia piirkonda.

Ja see oli täpselt see Toskaana, mida nähakse postkaartidel, kalendrites ja nendes Instagrami piltides, kus kõik näeb kahtlaselt liiga ilus välja.

Kuldsete toonidega künkad. Üksikud küpressid. Looklevad teed. Väikesed kivimajad. Vaikus. Avarus. Päikeseloojangud, mis panevad korraks telefoni käest ära panema, sest isegi pilt ei suuda seda päriselt edasi anda.

Val d’Orcia on minu arvates üks ilusamaid piirkondi Toskaanas. Kui põhja pool on rohkem linnu ja kuulsat ajalugu, siis lõuna pool on rohkem maastikku ja tunnet.

Siin ei pea isegi kindlat sihtkohta olema. Piisab sellest, et sõidad. Peatud. Vaatad. Sõidad edasi. Ostad kohvi. Lähed järgmisesse külasse. Vaatad uuesti.

Väikese lapsega oli see ideaalne. Ei mingit sundi. Ei mingit “peame jõudma”. Lihtsalt rahulik kulgemine.

Montepulciano, Montalcino ja veinid, mis hakkavad vaikselt iseloomu näitama

Lõunapoolses Toskaanas muutus ka veinielamus.

Kui Chianti oli pigem maine, toorem ja otsekohesem, siis Brunello veinid mõjusid hoopis teistmoodi.

Brunello di Montalcino tuleb Montalcino piirkonnast ja see on tummisem, tugevam, sügavam ja samas kuidagi pehmem vein. Aromaatsem. Küpsem. Selline vein, mille puhul saad aru, et siin ei ole tegemist lihtsalt “ostame õhtusöögi kõrvale pudeli” joogiga, vaid millegagi, millele võibki eraldi tähelepanu anda.

Montepulciano kandis on samuti suurepärased veinid, eriti Vino Nobile di Montepulciano. Montepulciano ise on ka väga ilus mägilinn — järskude tänavate, vaadete, veinikeldrite ja klassikalise Toskaana atmosfääriga.

Käisime ka lõuna pool mitmes veinimajas. Jällegi pigem lihtsalt läbi sõites, mitte suure programmiga. See sobis meie reisi stiiliga väga hästi. Kuna elasime piirkonnas pikemalt, ei pidanud kõike ühe päevaga ära proovima.

Ja see ongi pikema reisi luksus: saad valida hetke.

Pienza väike linn Val d’Orcia südames

Üks armsamaid avastusi oli Pienza.

Pienza on väike, ilus ja väga harmooniline linn Val d’Orcia südames. See ei ole suur. See ei ole lärmakas. Aga seal on midagi väga paigas.

Linn on tuntud ka pecorino juustu poolest, nii et kui sulle meeldib juust, siis Pienza on ohtlik koht. Väga lihtne on minna “lihtsalt vaatama” ja lahkuda kotitäie juustuga, sest noh, kuidagi peab ju kohalikku majandust toetama.

Pienza puhul meeldis mulle kõige rohkem selle rahulik ilu. Vaated üle Val d’Orcia küngaste on imelised. Tänavad on väikesed ja romantilised. Kõik on kuidagi mõõdus. Ei liiga suur, ei liiga väike. Just paras.

Kui peaksin soovitama ühte väikest linna lõunapoolses Toskaanas, kuhu kindlasti minna, siis Pienza oleks nimekirjas väga kõrgel kohal.

Siena uhke, keskaegne ja täiesti teistmoodi kui Firenze

Siena on üks tähtsamaid linnu Toskaanas ja kindlasti koht, mida tasub külastada.

Kui Firenze on renessansi suur lava, siis Siena on tumedam, keskaegsem ja kompaktsem. Seal on teistsugune energia.

Siena süda on Piazza del Campo — suur karbikujuline väljak, mis on üks ilusamaid linnaväljakuid Itaalias. See on koht, kus toimub kuulus Palio di Siena hobuste võidusõit. Isegi kui sa seda üritust ei näe, on väljakul istudes lihtne aru saada, miks see koht nii eriline on.

Teine suur vaatamisväärsus on Siena katedraal ehk Duomo di Siena. See on väljast muljetavaldav, aga seest veel võimsam. Must-valge marmori kasutus, detailid, põrandad, lagi — kõik on väga rikkalik. Kui Firenze Duomo mõjub väljast suurejooneliselt, siis Siena katedraal avaldab eriti tugevat muljet just seest.

Kui jaksu on, tasub minna ka Torre del Mangia torni või vähemalt nautida vaateid linna kõrgematest kohtadest. Siena vanalinn on ise samuti elamus — kitsad tänavad, telliskivitoonid, väikesed poed ja tugev ajalooline atmosfäär.

Siena sobib hästi ühepäevaseks külastuseks, aga seal võiks vabalt olla ka kauem. See on linn, kus on piisavalt vaatamist, aga mis ei väsita päris samamoodi nagu Firenze.

Pitigliano ja Sorano lõunapoolse Toskaana väiksed üllatajad

Kui Pienza oli ilus ja harmooniline, siis Pitigliano oli dramaatiline.

Pitigliano on ehitatud tufakivist kalju peale ja kaugelt vaadates tundub, nagu linn kasvaks otse kivist välja. See on väga eriline vaatepilt.

Linn ise on kitsaste tänavate, kivimajade ja vana ajalooga. Seal on hoopis teistsugune tunne kui Chianti piirkonna klassikalistes veinilinnades. Natuke salapärasem. Natuke metsikum. Natuke vähem lihvitud.

Sorano on samas kandis ja mõjub samuti väga ehedalt. Need kohad ei ole võib-olla esimesed nimed, mis Toskaana reisiplaani pannakse, aga just seetõttu nad meile meeldisidki.

Pärast mitut nädalat tuntud linnu ja piirkondi hakkavad sellised väiksemad kohad eriti hästi tööle. Seal on vähem ootusi. Ja tihti rohkem üllatusi.

Saturnia allikad ja looduslik spaa

Üks reisi meeldejäävamaid kogemusi oli Saturnia kuumaveeallikates suplemine.

Saturnia allikad on looduslikud termaalveed, kus soe vesi voolab kivist moodustunud basseinidesse. See näeb välja nagu koht, mille keegi oleks spetsiaalselt reisiajakirja jaoks ehitanud, aga ei — loodus lihtsalt otsustas seal eriti efektne olla.

Vesi on soe, mineraalne ja lõhnab natuke väävli järgi. Ütleme nii, et romantiline spaa ja keedumuna aroom kohtuvad seal üsna elegantselt.

Aga kogemus ise oli mega.

Olla keset loodust soojas voolavas vees, ümberringi Toskaana maastik — see oli täpselt üks neist hetkedest, mille pärast selline reis ette võtta.

Väikese lapsega tuleb sellistes kohtades muidugi praktiliselt mõelda. Kus parkida, kui kaua olla, millal minna, mida kaasa võtta. Aga kui logistika paigas, siis Saturnia on kindlasti külastamist väärt.

Vahepeal põikasime ka Rooma

Pärast nädalaid idüllilist Toskaanat tekkis ühel hetkel tunne, et tahaks midagi täiesti teistsugust.

Ja siis oli Rooma täpselt kahe tunni autosõidu kaugusel.

Mulle on Rooma alati tohutult meeldinud. See linn on korraga kaootiline, väsitav, võimas, ilus ja täiesti ainulaadne.

Rooma erilisus tuleb minu jaoks kontrastist. Sa kõnnid kaasaegses linnas, autod sõidavad, inimesed kiirustavad, keegi joob baaris espressot, ja siis seisab su kõrval 2000 aastat vana vare. Lihtsalt seisab seal. Nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas.

Colosseum, Forum Romanum, Pantheon, Trevi purskkaev, Piazza Navona, Hispaania trepid, Vatikan — neid kohti võib ju nimetada klassikaks, aga põhjus on lihtne: need ongi võimsad.

Me olime Roomas kolm päeva ja see oli mõnus vaheldus. Pärast Toskaana vaikust oli äge sattuda linna, mis kubiseb inimestest, ajaloost, mürast, skuutritest, turistidest ja sellest suurest kultuurilisest kihist, mida Roomas on igal sammul.

Muidugi väikese lapsega on Rooma veidi keerulisem kui rahulik Val d’Orcia. Käruga munakividel liikumine on omaette sport. Aga linn ise annab nii palju energiat, et see kõik tundub osa kogemusest.

Reisi lõpus mere äärde

Oma Itaalia perioodi lõpupoole olime ka ranniku ääres, Viareggio kandis.

Pärast viinamarjaistandusi, mägilinnu ja kuldseid künkaid oli meri mõnus muutus. Viareggio on tuntud oma pika ranna, promenaadi ja klassikalise Itaalia mereäärse puhkusemeeleolu poolest.

See ei olnud enam see postkaardilik Val d’Orcia ega ajalooline Firenze. See oli teine rütm. Rohkem rannapuhkus. Rohkem jalutamist mere ääres. Rohkem tunnet, et reis hakkab vaikselt lõpu poole liikuma.

Mulle meeldis, et meie 5 nädalat Itaalias ei olnud ainult üks ja sama pilt. Meil oli Toskaana põhjaosa, lõunaosa, Rooma ja lõpuks ka meri. See andis reisile hea tasakaalu.

Töö ja puhkus vaheldumisi

See reis ei olnud klassikaline puhkus.

Mina tegin vahepeal tööd. Oli päevi, kus hommik algas arvuti taga, mitte kohvikus. Oli päevi, kus käisime paar tundi ringi ja siis tuli tagasi majutusse minna, sest tööasjad vajasid tegemist või laps vajas rahu.

Aga just see tegigi reisi võimalikuks.

Me ei pidanud kaheks kuuks elu pausile panema. Me võtsime elu kaasa ja viisime selle teise keskkonda.

See on suur vahe.

Distantsilt töötamine Toskaanas ei tähenda, et iga päev istud veinipõllu ääres sülearvutiga ja oled Instagrami-unistuse kehastus. Tegelikkuses otsid vahel normaalset internetti, paned lapse une ajal kiirelt asjad tehtud ja loodad, et Teamsi kõne ajal keegi taustal väga dramaatiliselt ei protesti.

Aga isegi siis on vahe tohutu.

Pärast tööpäeva ei lähe sa samale tänavale, samasse poodi ja samasse rutiini. Sa lähed Toskaana külavahele. Või sõidad Pienzasse. Või ostad kohalikku veini. Või vaatad päikeseloojangut üle Val d’Orcia.

Keskkond muudab palju.

Mida 5 nädalat Toskaanas meile õpetas?

Kõige rohkem seda, et aeglane reisimine on täiesti teistmoodi kogemus.

Kui sul on nädal, siis sa tarbid kohta. Kui sul on 5 nädalat, siis sa hakkad sinna natuke sisse elama.

Sa leiad oma lemmikpoe. Sa tead, kust saab paremat kohvi. Sa ei tunne enam, et pead iga päev midagi suurt tegema. Sa võid lubada endale tavalisi päevi.

Ja need tavalised päevad võivadki lõpuks kõige rohkem meelde jääda.

Hommikud meie agriturismo’s Volterra lähedal. Õhtusöögid kohaliku veiniga. Sõidud läbi Chianti. Vaated Val d’Orcia küngastele. Jalutuskäigud Pienzas. Trühvlijaht koeraga. Soe vesi Saturnias. Kolm päeva Roomas. Rannikuõhk Viareggio kandis.

See ei olnud reis, kus kõik oli kogu aeg mugav ja lihtne. 3-kuuse lapsega road trip läbi Euroopa ei ole mingi “viskame paar asja autosse ja lähme” projekt. See on logistika, kannatlikkus ja aeg-ajalt päris korralik väsimus.

Aga see oli seda väärt.

Kas läheksime uuesti?

Jah. Ilmselt küll.

Itaalia on selline koht, mida võibki avastama jääda. Aga tegelikult ei ole Itaalia puhul isegi oluline, kas iga linn, küla ja nurgatagune saab läbi käidud.

Oluline on miljöö.

See aeglane elu. Hea kohv. Lihtne toit, mis maitseb paremini kui paljud keeruliselt tehtud road mujal. Inimesed. Vaated. Kultuur. Kerge kaos. Veidi draamat. Palju ilu.

Toskaana on kindlasti Itaalia pärl. Aga mitte ainult sellepärast, et seal on kuulsad linnad ja ilusad veinimajad.

Toskaana võlu on selles, et ta lubab sul tempot maha võtta.

Ja kui tuled sinna perega, väikese lapsega, töö ja puhkuse vahepealses rütmis, siis saad aru, et vahel ei olegi vaja ideaalset puhkust.

Vahel on vaja lihtsalt teist keskkonda.

Natuke päikest. Natuke pastat. Natuke veini. Natuke und, kui beebi lubab.

Ja palju neid hetki, kus vaatad üle kuldsete küngaste ja mõtled: jah, sellepärast me siia sõitsimegi.