Meie 8-nädalane pere autoreis läbi Euroopa

Mõni reis algab lennupiletite ostmisega.

Meie oma algas sellega, et pakkisime maasturi nii täis, nagu koliksime pooleks aastaks lõunasse.

Katuseboks peale. Pagasiruum täis. Riided kaasa. Beebiriided kaasa. Mänguasjad kaasa. Vanker kaasa. Toidud kaasa. Kõik need “äkki läheb vaja” asjad ka loomulikult kaasa.

Sest kui reisile läheb emme, issi ja 3-kuune tütreke, siis ei ole pakkimine enam lihtsalt pakkimine. See on väike logistikaoperatsioon.

Startisime Tallinnast aprilli lõpus. Meie suurem sihtkoht oli Itaalia. Täpsemalt Toskaana, kus tahtsime puhata natuke üle kuu aja. Kokku peaaegu viis nädalat.

Aga päris nii see ei käi, et istud 3-kuuse beebiga autosse, paned navigatsiooni Toskaanasse ja ütled: “Näeme kahe päeva pärast.”

Ei.

Perearstiga nõu pidades oli soovitus selge: nii väikese beebiga võiks päevas sõita pigem 2–3 tundi korraga. Mitte rohkem. Beebil peab olema mugav. Peatusi peab olema piisavalt. Kiirustada ei ole mõtet.

Ja ausalt öeldes sobis see meile väga hästi.

Sest me ei tahtnudki teha reisi, kus eesmärk on võimalikult kiiresti kohale jõuda. Me tahtsime teha päris Euroopa ringreisi. Sellist, kus oluline ei ole ainult sihtkoht, vaid kogu teekond sinna ja tagasi.

Kallis?

Natuke huumorit ka vahele. Selleks, et aru saada, kui kallis on Eestis igapäevaelu, selleks peab ise Euroopas ringi sõitma ja seda igapäevast elu kogema. Igapäevane elu on: hinnad toidupoes, hinnad kohvikus ja restoranis, meelelahutus, kütus, hinnad riidepoes jne.

Ütleme nii, et ainuke riik, kus hinnad tundusid selgelt kallid olevat, oli Taani. Igalpool mujal oli odavam kui Eestis. Tehes neid samu asju, mida teeme Eestis, tegime me igalpool mujal Euroopa riikides. Ja väga selgelt oli tunda vahet. Ammu on möödas ajad, kus “välismaa on kallis”. Nüüd on vastupidi. Välismaal puhkamine on soodsam kui Eestis puhkamine.

Selline oli meie tunnetus. Ja tavaliste inimestena, me võrdlesimegi neid tavalisi asju.

Podcast

Kusjuures, sellest retkest käis podcastis “Järgmine peatus” rääkimas ka minu abikaasa, mille kohta saad kuulata Spotifys. Õhtulehe artikkel on siin ja podcasti saab kuulata Spotify-s.

Meie reis ei olnud “Tallinn-Toskaana-Tallinn”

Me oleksime võinud valida kõige kiirema tee. Sõita pikad päevad. Süüa tanklates. Magada kuskil kiirtee ääres. Lugeda kilomeetreid ja ohata, et “varsti oleme kohal”.

Aga see ei oleks olnud meie moodi.

Meie tahtsime, et reis ei tunduks maanteel tallamisena. Me ei tahtnud seda tunnet, et jälle peab autosse istuma ja jälle on ees tohutult kilomeetreid.

Seetõttu võtsime tempo teadlikult maha.

Mõnes kohas olime ühe öö. Mõnes kaks. Mõnes lausa kolm. Ja kui koht meeldis, siis nautisime seda nii palju kui võimalik.

Jalutasime linnades. Otsisime ilusaid parke. Nautisime vaateid. Sõime hästi. Tegime lapsega rahulikke peatusi. Ja andsime endale loa mitte kõike näha.

See viimane on väga oluline.

Euroopas autoga reisides on kogu aeg kiusatus kuhugi veel põigata. Siin on üks loss. Seal on üks järv. Siin on ilus linn. Seal on mõni kuulus muuseum. Ja kui hakkad kõike võtma, siis muutub reis kiiresti Exceli tabeliks.

Meie eesmärk ei olnud muuseumituur. Meie eesmärk oli miljöö, kultuur, hea toit, ilusad linnad, loodus ja perega koos olemine.

Väike beebi muutis reisi aeglasemaks. Ja paremaks.

Kui me oleksime kahekesi reisinud, oleksime ilmselt sõitnud pikemaid otsi. Võib-olla oleksime rohkem kohti vahele pressinud. Võib-olla oleksime hommikul vara startinud ja õhtul hilja järgmisse kohta jõudnud.

Aga 3-kuuse beebiga reisides on päevadel teine rütm.

Peatused tulevad siis, kui neid on vaja. Mitte siis, kui Google Maps ütleb, et nüüd oleks loogiline paus teha.

Mõni hommik algab aeglasemalt. Mõni lõuna venib pikemaks. Mõni plaan muutub. Mõni vaade jääb nägemata. Ja mõni täiesti juhuslik peatus osutub päeva parimaks osaks.

See õpetas meid reisima palju rahulikumalt.

Me ei kiirustanud. Me ei ajanud taga linnukesi nimekirjas. Me ei tahtnud päeva lõpuks öelda: “Vähemalt nägime ära.”

Tahtsime hoopis tunda, et meil oli mõnus päev.

Ja enamasti oligi.

Esimene peatus: Tallinnast Pärnu Hedon Spasse

Meie reis algas Tallinnast. Aga mitte kohe Euroopa suunas täiskiirusel.

Esimene peatus sündis täiesti eksprompt: Pärnu Hedon Spa.

Tagantjärele oli see väga hea otsus. Selline pehme algus reisile. Saime juba kodust välja, aga mitte veel “päris suurele teele”. Beebiga oli hea esimene väike katsetus. Meie saime korraks hingata ja aru saada, et nüüd see reis tõesti algab.

Järgmisel päeval võtsime suuna edasi lõuna poole.

Riia jäi tee peale, aga seal me ei peatunud. Seekord oli Läti pigem läbisõit. Esimene päris ööbimiskoht väljaspool Eestit oli Kaunas.

Kaunas: suvine üllatus Leedus

Kaunas oli meie jaoks väga mõnus esimene linnapeatus.

Ööbimiskoha valisime linna südamesse. See oli kogu reisi üks läbiv põhimõte: kui juba peatus, siis võimalikult kesklinna või sellisesse kohta, kus kõik oluline oleks jalutuskäigu kaugusel.

3-kuuse beebiga ei taha sa õhtul veel hakata autoga restorani otsima, parkimiskohta jahtima ja siis vankriga kuskilt äärelinnast kesklinna seiklema.

Kaunases käisime õhtul peatänaval söömas ja järgmisel päeval jalutasime linnas ringi. Ilm oli ilus ja suvine. Linn ise armas, rahulik ja mõnusa energiaga.

See oli hea algus.

Selline tunne tekkis, et olgu, see reis päriselt töötab.

Poola, mille kohta räägitakse liiga palju jama

Poola oli meie järgmine suurem osa teekonnast.

Ja ausalt? Poola üllatas meid väga positiivselt.

Millegipärast olin ma varem Poola kohta kuulnud pigem sellist juttu, et teed on halvad, kõik on hall, kõik on kole ja sealt tuleb lihtsalt kuidagi läbi saada.

No ei.

Tänu viimaste aastate põhjalikele teedeehitustele on Poolas praegu Euroopa mõttes väga korralikud teed. Kohati isegi ühed parimad, mida sellel reisil nägime.

Sõita oli mugav. Kiirteed olid head. Ja kui rekkade tipptunde ning nädalasiseseid tihedamaid lõike vältida, siis on Poola läbimine täiesti okei.

Mõnikord tasub vanad eelarvamused lihtsalt prügikasti visata. Poola puhul kindlasti.

Varssavi: linn, mis jättis palju parema mulje, kui ootasime

Varssavis olime kaks päeva.

Ja jälle — positiivne üllatus.

Varssavi ei ole võib-olla esimene linn, mis tuleb pähe, kui mõelda mõnusale Euroopa linnapuhkusele. Aga tegelikult on seal palju, mida nautida.

Linn on suur, elav ja huvitav. Seal on ajalugu, modernsust, parke, häid söögikohti ja mõnusat jalutamisruumi.

Meie jaoks oli oluline, et saaksime rahulikult liikuda. Vankriga. Ilma suure logistilise peavaluta. Selleks sobis Varssavi hästi.

Kuna oleme toidu suhtes pigem nõudlikud — ütleme otse, gurmaanid — siis ei läinud me reisil “vaatame, mis ette jääb” taktikaga. Igas linnas tegime enne eeltööd. Vaatasime, kus süüa. Mis on päriselt hea. Kus on mõnus atmosfäär. Kus ei pea pärast õhtut mõtlema, et oleks võinud parem olla.

Sest kui sul on igas linnas ainult üks-kaks õhtut, siis ei taha neid raisata suvalise söögikoha peale.

Krakov: vanalinn, arhitektuur ja head söögielamused

Krakovis olime samuti kaks päeva.

See linn meeldis meile väga.

Krakovi vanalinn on kaunis. Arhitektuur on ilus. Tänavad on mõnusad. Seal on palju kohti, kus lihtsalt jalutada ja linna tunnet sisse hingata.

Jällegi ei ajanud me taga muuseume ega pikki vaatamisväärsuste nimekirju. Meie jaoks oli oluline linnas olemine ise. Jalutamine. Kohvikud. Restoranid. Pargid. Inimesed. Majad. Tänavad. See tunne, mis linnast jääb.

Krakovis sai teha samme. Sai süüa hästi. Sai natuke lihtsalt olla.

Ja see oligi täpselt see, mida me vajasime.

Tšehhi: kiire läbisõit läbi Brno

Pärast Poolat jõudsime Tšehhi.

Ööbisime Brnos, aga Tšehhi ise jäi meil seekord pigem läbisõidu rolli. Prahasse me minna ei plaaninud. Oleme Prahat varem näinud ja selle reisi loogikasse see ei sobinud.

See on autoreisi puhul samuti oluline otsus: sa ei pea igal pool peatuma ainult sellepärast, et “jääb ju tee peale”.

Tegelikult jääb Euroopas tee peale kogu aeg midagi.

Kui iga võimalust kasutada, siis jõuad lõpuks küll palju näha, aga mitte midagi päriselt nautida.

Nii et Tšehhist liikusime üsna kiiresti edasi Austria poole.

Viin: suurlinn, lossid ja mägedest ümbritsetud kodu

Viinis olime kolm ööd.

Viin on juba hoopis teine maailm. Suursugune, ilus, korras ja klassikaline. Selline linn, kus isegi tavaline jalutuskäik võib tunduda natuke nagu filmis.

Kuna Viini südames ööbimine oli üsna kallis, siis valisime teistsuguse lahenduse. Leidsime majutuse linnast väljas, ühes armsas mägedest ümbritsetud külakeses.

Meil oli katuse all kahetoaline mõnus korter. Viin jäi lühikese autosõidu kaugusele.

See töötas meie jaoks väga hästi. Saime rahulikuma kodubaasi, rohkem ruumi ja väikese hingamispausi linnamelust. Beebiga on selline asi suur pluss.

Viinis jalutasime palju. Vaatasime olulisemad lossid ja uhked hooned ära nii palju, kui jaksasime. Me ei hakanud endale tegema liiga suurt kultuuriprogrammi. Võtsime linna rahulikult.

Viin on selline koht, kuhu võib alati tagasi minna.

Ossiachi järv: vaade, mis jääb meelde

Pärast Viini sõitsime Austria lõunaossa, Ossiachi järve äärde.

Ja see peatus oli üks kogu reisi ilusamaid.

Ööbisime kõrgel mäe otsas asuvas majas, kus meil oli kahe magamistoaga katusekorter suure rõduga. Rõdult avanes vaade otse järvele.

See vaade oli lihtsalt lummav.

Hommikul ärkad, astud rõdule ja vaatad, kuidas järv all helgib. Õhtul istud samal rõdul ja näed, kuidas valgus mägede vahel muutub. Selline koht, kus tahaks korraks telefonid ära panna ja lihtsalt vaadata.

Olime seal kaks ööd.

Ja kuigi see ei olnud meie reisi peamine sihtkoht, siis sellised peatused teevadki autoreisi eriliseks. Sa leiad tee pealt kohti, kuhu sa võib-olla eraldi kunagi ei lendaks. Aga kui oled autoga, siis need kohad lihtsalt avanevad sulle.

Garda järv: Itaalia ütles tere

Ossiachist sõitsime edasi Itaaliasse.

Esimene peatus oli Garda järve ääres. Olime seal kaks ööd.

Ja oi, kuidas meile Garda meeldis.

See oli nagu esimene päris Itaalia hingetõmme sellel reisil. Järv, mäed, oliivipuud, soojem õhk, ilusad vaated ja see mõnus Itaalia idüll.

Majutuse leidsime hooajavälise soodsama hinnaga ühte vanast oliiviistandusest tehtud butiikhotelli. See oli täpselt selline koht, kus saad kohe aru, miks inimesed Garda järve armastavad.

Seal võiks vabalt kaks nädalat lihtsalt olla.

Jalutada. Süüa. Vaadata järve. Sõita väikestesse küladesse. Juua hommikul kohvi. Süüa õhtul pastat. Ja korrata.

Aga meie suurem sihtkoht ootas.

Toskaana.

11 päeva Tallinnast Toskaanasse

Kokku kestis meie teekond Eestist Toskaanasse 11 päeva.

See oli täpselt paras tempo.

Mitte liiga kiire. Mitte liiga veniv. Piisavalt aeglane, et beebil oleks mugav ja meil endal ka tunne, et reis juba käib, mitte et me alles “sõidame reisile”.

See ongi autoga reisimise võlu.

Kui lennukiga minnes algab puhkus sageli alles sihtkohas, siis autoga minnes võib puhkus alata juba esimesest päevast.

Meie puhul algas see Pärnus. Jätkus Kaunases. Süvenes Poolas. Muutus Viinis suuremaks. Läks Austrias maaliliseks. Ja jõudis Gardal esimest korda tõeliselt Itaalia meeleollu.

Toskaana: viis nädalat Itaalia südames

Toskaanas olime kokku peaaegu viis nädalat.

Selle aja jooksul jõuab piirkonda juba päris korralikult avastada. Mitte ainult kiirelt läbi sõita ja öelda, et “käisime Firenzes ja sõime pastat”.

Toskaana kohta tegin eraldi põhjaliku postituse, seega siin ma kõike uuesti lahti ei kirjuta. Aga lühidalt: selle viie nädalaga sai Toskaanat ikka väga palju kogetud.

Jaotasime oma ööbimised põhja- ja lõunapoolse piirkonna vahel. Lisaks olime mõned ööd ka rannikul. Käisime mägilinnades. Nautisime vaateid. Sõitsime läbi viinamarjaväljade. Uurisime väikeseid külasid. Käisime Saturnias looduslikes kuumaveeallikates suplemas. Käisime trühvlijahil ja sõime hiljem oma leitud trühvlit. Külastasime veiniistandusi ning maitsesime Chiantit ja Brunellot.

Ja loomulikult ostsime mõned pudelid ka kaasa.

See on oma autoga reisimise suur pluss: kui midagi meeldib, saad selle kaasa võtta. Ei pea mõtlema pagasi kaalupiirangule ega sellele, kas veinipudel käsipagasisse lubatakse.

Autoga mahub.

Või noh, peaaegu alati mahub.

Väike kõrvalepõige Rooma

Toskaanas olles käisime ka kolm päeva Roomas.

Rooma on Rooma.

Võimas, kaootiline, ilus, väsitav, ajalooline ja täiesti omaette maailm. Beebiga Roomat avastada ei ole päris sama, mis kahekesi hommikust õhtuni ringi kapata, aga see oligi meie reisi stiil.

Võtsime rahulikult. Vaatasime seda, mida jõudsime. Jalutasime. Sõime hästi. Nautisime linna, mitte ei üritanud Roomat ära vallutada.

Sest Roomat ei valluta nagunii kolme päevaga. Rooma lihtsalt annab sulle väikese ampsu ja ütleb: tule kunagi tagasi.

Toskaanast sai isu täis. Kui see üldse võimalik on.

Viie nädalaga tekkis lõpuks tunne, et nüüd oleme Toskaanat päriselt näinud.

Muidugi võiks seal alati veel olla. Alati on mõni uus mägilinn. Mõni uus veinimaja. Mõni uus vaade. Mõni uus restoran. Mõni küla, kuhu pole veel jõudnud.

Aga meie jaoks oli see piisav aeg, et mitte lahkuda tundega, et kõik jäi pooleli.

Toskaana oli selle reisi fookus. Sinna me tahtsime jõuda. Seal tahtsime pikemalt olla. Seal tahtsime puhata.

Ja seda me ka tegime.

Tagasitee algas Viareggio kandist

Juunis tuli hakata tagasi liikuma.

Esimene peatus pärast Toskaanat oli Viareggio kandis, kus saime mõnusa korteri otse mere äärde. Meie terrass oli vaid mõne sammu kaugusel liivarannast.

See oli mega ilus.

Selline koht, kus ärkad hommikul ja meri on praktiliselt sinu elutoa ees. Beebiga on see eriti mõnus, sest kõik on lähedal. Ei pea pakkima poolt elamist kaasa, et randa minna. Astud lihtsalt välja.

See oli ideaalne pehme üleminek enne pikemat tagasiteed.

Tagasi Garda äärde, seekord põhja poole

Pärast Viareggiot sõitsime taas Garda järve äärde.

Esimesel korral olime veetnud aega pigem järve lõunapoolses osas. Seekord võtsime ette põhjaosa ja olime seal kaks ööd.

Garda põhjaosa on teistsugune. Mägisem. Dramaatilisem. Võimsamate vaadetega.

Kui lõuna pool on rohkem sellist pehmet Itaalia puhkusemeeleolu, siis põhja pool on rohkem mägede ja järve koosmõju. Väga ilus.

Garda kinnitas teist korda sama mõtet: sinna läheks hea meelega pikemaks tagasi.

Como, Lugano ja Šveitsi Alpid

Tagasiteel külastasime ka Como järve.

Como on kuulus põhjusega. Seal on ilu, raha, mäed, villad ja see natuke filmilik Itaalia järveäärne tunne.

Tee peale jäi ka Lugano järv, mis viis meid juba Šveitsi.

Šveits on jälle täiesti omaette kogemus. Kõik on korras. Kõik on ilus. Kõik on kallis. Klassika.

Sõitsime läbi Šveitsi Alpide Saksamaa poole. Need vaated olid muidugi võimsad. Autoreisi puhul on sellised teelõigud ise juba vaatamisväärsus.

Sa ei pea tingimata kuskil kaua peatuma. Vahel piisab sellest, et sõidad ja akna taga jookseb üks postkaardivaade teise järel.

Saksamaa: Nürnberg ja Berliin

Esimene ööbimiskoht Saksamaa suunal jäi kuhugi piiri kanti. Sealt liikusime edasi Nürnbergi ja hiljem Berliini.

Berliinis olime kolm ööd.

Ja Berliin oli põnev.

Ma ei olnud seal varem käinud, seega oli huvitav lõpuks oma silmaga näha linna, millest nii palju räägitakse. Berliin ei ole klassikalises mõttes ilus nagu Viin või Firenze. Aga ta on väga huvitav.

Sõda tegi linnaga oma töö. Palju on uuemat arhitektuuri. Palju on erinevaid ajastuid. Müür, ajalugu, lennujaam, kultuur, inimesed — kõik on kuidagi teistmoodi.

Berliinis on karakterit.

Ta ei ürita kõigile meeldida. Ja selles ongi tema võlu.

Samas beebiga oli Berliin ka paras ettevõtmine. Suur linn, palju liikumist, palju vahemaid. Seetõttu oli kolm ööd hea valik. Piisavalt, et tunnetada linna. Mitte nii palju, et ära väsida.

Hamburg jäi tee peale

Hamburg jäi samuti tee peale, aga seal olime varem käinud. Seega ei olnud see seekord reisi fookuses.

Tagasiteel oli meie eesmärk tulla hoopis Taani ja Rootsi kaudu.

Mitte sellepärast, et see oleks kõige soodsam või kõige kiirem. Ei ole.

Lihtsalt sellepärast, et oleks huvitav.

Mina ei olnud varem Taanis käinud ja tahtsin sealt läbi sõita. Autoreisi üks suur võlu ongi see, et saad valida tee mitte ainult efektiivsuse järgi, vaid ka uudishimu järgi.

Taani: väikesed linnad ja mõnus Kopenhaagen

Saksamaal olime kokku umbes viis päeva. Taanis umbes kolm päeva.

Taani üldmulje oli selline rahulik ja natuke hõre. Väiksemad linnad olid armsad, aga pigem vaiksed ja tagasihoidlikud.

Kopenhaagen jättis aga väga mõnusa mulje.

Värviliste majade piirkond, vanalinn, mereäärne, sadam, tänavad, kohvikud — kõik see oli äge. Kopenhaagenis on mõnus linnaline energia, aga mitte nii väsitav kui mõnes suurlinnas.

See on koht, kus tahaks kunagi pikemalt olla. Süüa veel paremini. Jalutada veel rohkem. Ja võib-olla mitte kogu aeg kalkuleerida, et “huvitav, mitu eurot see võileib nüüd maksis”.

Taani ei ole odav. Ütleme nii.

Taanist Rootsi: sillad, tunnelid ja 120 eurot

Taanist Rootsi saab minna praamiga, aga meie valisime tee läbi sildade.

See tähendab teekonda üle silla, üle muuli ja läbi merealuse tunneli. Kõik kokku on päris pikk ja muljetavaldav ühendus.

Aga ka üsna kallis.

Tollid ja ülesõidud läksid kokku umbes 120 eurot.

Kui võrrelda kogu marsruuti, siis Tallinnast Itaaliasse sõites kulus meil kütuse ja teemaksude peale umbes 400 eurot. Kui aga tulla tagasi läbi Taani ja Rootsi ning lisada juurde sillad, ülesõidud ja laevareis, siis läheb hind sisuliselt kahekordseks.

Ehk praktiline järeldus on lihtne: kõige soodsam on tulla ikka läbi Poola.

Aga kas Taani ja Rootsi kaudu tulemine oli huvitavam? Meie jaoks küll.

Ja see oligi seekord põhjus.

Tagasitee kestis 13 päeva

Kui Toskaanasse jõudmine võttis meil 11 päeva, siis tagasisõit kestis pikemalt: umbes 12 ööd ja 13 päeva.

Seda oli ka tunda.

Tagasitee on alati natuke teistsugune. Minnes on elevus suurem. Kõik on ees. Sihtkoht ootab. Iga peatus viib lähemale millelegi suurele.

Tagasi tulles hakkab kuskil kuklas juba kodu paistma. Samas ei tahtnud me ka tagasiteed lihtsalt ära kannatada. Seetõttu tegimegi sellest eraldi reisi: Itaalia järved, Šveits, Saksamaa, Taani, Rootsi.

See aitas hoida tunnet, et reis kestab lõpuni, mitte ei muutu viimaseks pikaks kohustuslikuks autosõiduks.

Kuidas me peatusi valisime?

Selle reisi üks tähtsamaid õppetunde oli see, et peatuskohtade valik määrab väga palju.

Me ei valinud ööbimisi juhuslikult.

Kui olime linnas, tahtsime olla kesklinnas või vähemalt jalutuskäigu kaugusel põhilisest elust. Kui olime looduses, tahtsime vaadet, ruumi ja rahu. Kui olime pikemalt paigal, tahtsime korterit, kus oleks mugav ka beebiga olla.

Väikese lapsega ei taha sa igal õhtul mõelda, kuidas kõik asjad jälle tuppa viia, kus lapsega olla, kus süüa teha või kuidas vankriga treppidest üles saada.

Seetõttu muutub majutus palju olulisemaks kui lihtsalt “koht, kus magada”.

Samamoodi valisime söögikohti.

Meile meeldib hästi süüa. Ja kui iga peatus on oluline, siis ei taha õhtusööki raisata kehva koha peale. Tegime enne eeltööd, lugesime arvustusi, vaatasime menüüsid ja valisime kohti, kus oleks päriselt hea.

See ei tähenda, et kõik pidi olema peen. Vastupidi. Mõnikord on parim koht väike lihtne restoran, kus tehakse ausat toitu. Aga suvaliselt me enamasti sööma ei läinud.

Mida me teadlikult ei teinud?

Me ei teinud muuseumimarataoni.

Me ei üritanud igas linnas kõiki vaatamisväärsusi ära näha.

Me ei põiganud igale poole ainult sellepärast, et “see on ju kuulus koht”.

Me ei pannud päevadesse liiga palju plaane.

Ja see oli õige otsus.

Sellise reisi puhul tuleb teha valikuid. Eriti beebiga. Kui üritad kõike teha, siis lõpuks ei naudi keegi. Beebi väsib. Vanemad väsivad. Päevad muutuvad logistiliseks pusleks.

Meie tahtsime, et reis oleks mõnus.

See tähendas, et vahel jätsime midagi nägemata. Ja see oli täiesti okei.

Mida annab 8 nädalat autoga Euroopas?

Kaheksa nädalat on piisavalt pikk aeg, et reis ei ole enam lihtsalt puhkus.

Sellest saab ajutine elustiil.

Sul tekib uus rütm. Pakkimine muutub lihtsamaks. Peatused muutuvad loomulikumaks. Sa õpid, mis töötab ja mis mitte. Sa saad aru, kui palju asju tegelikult vaja läheb. Ja kui palju asju sai kaasa võetud lihtsalt sellepärast, et autos ju ruumi oli.

Katuseboksiga reisides on muidugi see oht, et võtad kaasa pool kodu.

Aga beebiga oli see ka mugav. Meil olid olemas riided erinevateks ilmadeks, mänguasjad, vanker, toit ja kõik vajalik. Ei pidanud iga asja pärast muretsema.

Oma autoga reisimine annab suure vabaduse.

Sa ei sõltu lennujaamadest. Sa ei pea mõtlema pagasilimiidile. Sa saad peatuda, kui vaja. Sa saad muuta plaane. Sa saad minna sinna, kuhu ühistranspordiga oleks tüütu minna.

Ja kui kuskil veiniistanduses maitseb Brunello eriti hästi, siis saad mõne pudeli kaasa võtta. Väike, aga oluline boonus.

Meie tütar alustas reisi 3-kuusena ja lõpetas 5-kuusena

Kui reis algas, oli meie tütar 3-kuune.

Kui reis lõppes, oli ta juba 5-kuune.

Selle aja jooksul nägi ta kümmet riiki. Kui palju ta sellest mäletab? Tõenäoliselt mitte midagi.

Aga meie mäletame.

Me mäletame teda Garda järve ääres. Toskaana külades. Austria mägede vahel. Kopenhaageni tänavatel. Auto tagaistmel. Hotellitubades. Korterites. Restoranides. Jalutuskärus. Terrassil mere ääres.

Ja võib-olla ongi see reisi kõige ilusam osa.

Laps ei pea seda mäletama selleks, et see oleks oluline.

Meie jaoks oli see esimene suur pere seiklus. Esimene kord, kui tundsime, et jah, lapsega saab reisida küll. Lihtsalt teistmoodi.

Aeglasemalt. Pehmemalt. Rohkem pause tehes. Vähem üle pingutades.

Aga saab.

Kas teeksime seda uuesti?

Kindlasti.

Kas see oli kogu aeg lihtne? Ei.

Kas auto oli vahel asju täis nagu rändtsirkus? Jah.

Kas iga päev läks plaani järgi? Loomulikult mitte.

Kas mõni sõidupäev oli väsitav? Ikka.

Aga kogu kogemus oli seda väärt.

Ilm oli valdavalt hea. Marsruut oli põnev. Peatused olid mõnusad. Toskaana oli imeline. Ja kõige tähtsam: me saime olla koos.

Mitte kiirustades. Mitte graafikut taga ajades. Mitte “kohale jõudmise” nimel kõike muud ohverdades.

Me saime päriselt teel olla.

Ja vahel ongi see kõige parem viis reisimiseks.

Meie marsruut lühidalt

Tallinnast Toskaanasse sõitsime umbes 11 päevaga:

Tallinn → Pärnu → Kaunas → Varssavi → Krakov → Brno → Viin → Ossiachi järv → Garda järv → Toskaana.

Toskaanas olime peaaegu viis nädalat, lisaks tegime sealt kolmepäevase põike Rooma.

Tagasi tulime umbes 13 päevaga:

Toskaana → Viareggio kant → Garda järve põhjaosa → Como → Lugano → Šveitsi Alpid → Saksamaa → Nürnberg → Berliin → Hamburgi suund → Taani → Kopenhaagen → Rootsi → Eesti.

Kokku tuli sellest 8 nädalat Euroopat, palju kilomeetreid, palju häid söögikohti, palju ilusaid vaateid ja üks väga korralik pere seiklus.

Selline, mida ei unusta.